LÕPP HEA, KÕIK HEA

Ongi viimane päev. Homme vara on lend ja neljapäeva öösel olengi juba kodus tagasi. Kummaliselt ruttu on kõik läinud, aga kui tagasi mõelda, siis sündmusi on juhtunud vähemalt kahe aasta jagu. Ma olen tutvunud uskumatute inimestega, kogenud rohkem kui imekspandavat külalislahkust ja usaldust, kogunud sõpru nii eestist kui väljamaalt, teeninud raha nii DJ kui burksimüüjana, mängides kuulsaks "Varjud" ja Rolf Juuniori ja meelitanud inimesi Eestist külastama, mõistnud et elu ilma google'i ja googlemap'ita on poole keerulisem, kaotanud rohkem asju kui arvatavasti terve elu jooksul kokku, hakanud armastama SFt ja Californiat, aru saanud kui suur on mu uhuks ja armastus eesti vastu, sõitnud nädala jooksul maha mitme kuu kilometraaži, külastades kohti, mida olin seni ainult kinos näinud, ületand ennast ja oma hirme, õppinud eelarvest kinni pidama, parandanud oma kaardilugemisoskust vähemalt 75%, elanud kohtades mida poleks unes ja pildiraamatus ka ette näinud, surfates poolteist kuud võhivõõrastel diivanitel, kurvastanud vähem kui rõõmustanud, naernud rohkem kui nutnud ja veetnud oma elu vingeima suve!
I'll be back, Cali.

seiklused jätkuvad...

Eelmine lugu lõppes sellega, kui me Vegasesse olime jõudmas. Tee sinna oli väga pikk ja läbi tühja kõrbe, sellegipoolest möödus aeg kiiresti ja märkamatult olimegi kohale jõudnud. Kuumus oli tappev. Autoaknaid lahti teha oli mõrv, justnagu keegi oleks leili visanud. Me saabusime päeval ja päevane Vegas on väga kole. Hiigelsuured ja maitsetud majad suvaliselt keset kõrbe. Tänu googlemapile leidsime hotelli jällegi väga kiirelt ja lihtsalt üles. Hotelli nimeks oli Treasure Island – ei saa me sellest üle ega ümber... Kuna meid oli kolm ja me kavatsesime ainult kahe inimese toa eest maksta, siis läks Kadri üksinda check-in’ni tegema. Kõik läks sujuvalt ja peagi olimegi kahe suure voodi ja ilusa vaatega 34ndal korrusel asuvas hotellitoas. Kuigi meil oleks olnud koht ka juba Vegases olemas (Fresno perekonna kaudu) tahtsime siiski hotelli, sest hinnad olid väga väga odavad, 20 dollarit öö eest näkku. Pluss meie käsutuses oli bassein ja hotellil oli neli tärni. Juhust tuli kasutada. Majad ja hotellid on nii suured, et põhimõtteliselt ei saa aru, kas sa oled toas või õues. Vahe on selles, et väljas on nii palav, et keegi ei taha seal olla. Esimesel õhtul läksime siis kohe Vegast avastama. Mu kaks armast reisukaaslast ajasid endale kontsad alla, samal ajal kui mina jäin siiski plätude juurde. Eks see väike möödapanek nende poolt ja muidugi väsitav sõit lõpetasid õhtu planeeritust varem. Aga me polnud kurvad, sest meil oli veel teine õhtu. Sellegipoolest nägime palju. Vegases on põhimõtteliselt üks suur tänav, kus kõik vaatamist väärt peal asub. Hotellid, nagu ma juba mainisin, on linnad linna sees ja mingi teemaga. Veneetsia hotellis sõitsid sees kondlid ja laeks oli võltstaevas – näiteks. Kuskil olid rääkivad kujud ja tiigrid ja kuskil oli botaanika aed ja igal pool olid mänguautomaadid, vetsuuksepealt olid need veel ainult puudu. Hotellide esimene korrus on kasiino, isegi liftinupp polnud „esimene korrus“ vaid „casino“. Teine korrus oli tavaliselt pulmapidamise jaoks ja hotelli hinna sees oli juba ka notari teenus. Kui ma oleks seal veel nädal olnud, oleks ma ka ilmselt pulmad teinud, sest seal oli selleks lihtsalt niipalju võimalusi. Kõige mugavam variant, mida märkasime oli muidugi drive-in pulmad. Järgmisel hommikul passisime basseiniääres ja sulasime kuumusesse. Õhtuks olid kõhud kõigil nii tühjad ning sellest tulenevalt tegime elu kõige valema otsuse. Me läksime all-you-can-eat’i 30dollari eest sushit ja muud meretoitu sööma. Peale seda läksime taas välja Vegast avastama. Igal pool tänavatel tulevad inimesed su juurde ja küsivad, et kuhu täna plaanis minna nagu sõbrad või miskit, tegelikult aga kerjavad oma ööklubi või baari või muu sellise asja jaoks inimesi. (Vegases on ka majanduskriis). Kadri saab siiamaani oma telefoni peale sõnumeid, sisuga laadis – külastage meie boksi, täna ainult SINU jaoks tasuta jook või sissepääs vms...jne jne jne. Teine õhtu oli kokkuvõttes ikka väga lõbus. Kõigest ei jõuagi kirjutada ja kõik ei tule enam meelde, aga ma pidevalt imestasin millegi üle, sest see on üks hull linn, kuhu kunagi tagasi tahaks minna. Aga siis tuligi jälle asjad pakkida ja meid ootas juba Huntington beach. Sinna saime endale elamise taas toreda onu kaudu Fresno väikelinnast. Nimelt elas seal tema tütar Julee, kellele ta oli juba helistanud ja meie tulekust teatanud. Tal ja tema mehel oli väike armas maja mullivanni, basseini, kolme koera ja ühe toakaaslasega. Esimesel õhtul viidi meid välja – ja oi kui kohutav see oli. Ma ootasin sellest linnast rohkem surfareid lühikeste pükste, liivaste jalgade ja pleekinud juustega, aga sain hoopis loomad, riides nagu litsid (vabandust) ja lollid nagu lambad (vabandust). Kõik see oli nii kohutav, et tahtsime juba öösel ära minna. Siiski jäime sinna. Järgmisel päeval olime rannas, kus oli väga palju rahvast - suured mehhiko pered, kes olid kogu elamise randa kaasa tassinud. Päeval olime jõudnud veel läbi sõita OC, Laguna beachi ja Newport beachi. Ei erutanud mu meeli just kõige enam. Õhtul läksime aga natuke Huntingtonist välja ja seal oli olukord hulga tsiviliseeritum. Nii et kokkuvõttes oli mulje enamvähem. Peale seda kõike oligi jäänud veel ainult üks päev. Pühapäeva õhtuks pidime tagasi San Franis olema, kuna Keidul läks esmaspäeval lend tagasi Eestimaale. Viimane päev läksime LAsse. Seal oli nii palav ja linn oli nagu linn ikka. Nägime ära tähekesed ja Hollywoodi sildi ja siis tahtsime kohe lahkuda. Alustasime sõitu koju läbi Malibu beachi. See meeldis meile kõigile väga, polnud väga suur ja ülerahvastatud. Loodus oli lummav ja ilm oli meeldivalt soe. Peatusime ja magasime rannas tunnikese, et oleks jõudu edasi sõita. Malibus juhtus ka üks uskumatu asi. Me läksime KFCsse sööma (vägahalbtoit). Söögid söödud, lahkusime ja sõitsime edasi et ranna lähedal parkimiskohta otsida. Olime just peatunud ja autost välja tulemas kui üks auto sõitis mööda ja mees autost karjust et keegi unustas oma rahakoti KFCsse. Olime uskumatult õigel ajal õiges kohas ja see kes rahakoti unustas olin muidugi mina. Lõpp hea, kõik hea. Öösel kella kahe paiku jõudsime tagasi Treasure Islandile, poolsurnud ja autosõidust segased. Meie armas Mike oli meile voodid teinud ja pliidil ootas potitäis sööki. Keidu lennuk läks juba 6, 7 tunni pärast. Nii meie nädalane seiklus lõppes, mille käigus sõitsime maha kuskil 3000 km. Taastumine sellest kõigest võttis oma paar päeva. Ääretult lahe tripp oli, nägime palju ja palju jäi nägemata.Ütleks vaid – järgmise korrani!

Nüüd on veel jäänud mõned päevad San Frani nautida, viimane blogi kirjutada ja kingitused osta ja pidu läbi :(

kolme karu seiklused

Tere Eestimaa. Lugu on selline, et siinmaal on elu väga käima läinud ja tagasi nagu väga ei tahakski tulla. Aga paraku on jäänud veel kõigest kaks nädalat. Töö on meil mõlemal nüüdseks otsas. Keith saabus 25ndal, aga juba tunneb ennast nagu kodus ja navigeerib osavalt San Francisco tänavatel ja California highwaydel. Mina ja Keith korjasime tuulisest ja külmast San Franist üles kohutava obeseköha ja kurguvalu ja võibolla ka palaviku, mida pole õnnestunud kuidagi mõõta. Aga elu on sellegipoolest lihtsalt ÜLITUUS. Koguaeg on lõbu laialt - alguses mängisime turiste ja tutvusime põgusalt San Francisco (öö)eluga. San Fran pakkus meile viimsetel päevadel küll ebameeldivaid ilmastikutingimusi, aga see linn kompenseeris kõik. Nagu Keith ise ütles, siis pole paha juba esimesel õhtul oma laste isaga kohtuda :D. Vahepeal käisid meil külas Kadri tädipoeg, ta sõber ja kaks sõbrannat, viimased kaks samuti J1 viisaga, ainult et San Diegost. Nad peatusid SF’s kaks päeva ja ööbisid ka meiega Treasure Islandil. See oli väga vahva - suur kamp eestalsi ja ülejäänud korterikaaslased veetsime üksteise seltsis kaks toredat õhtut. Kas ma olen juba maininud kui tore on meie nüüdseks juba endine landlord Mike? Uskumatu – ta ainult tahaks meid aidata ja ütles, et kuna iganes peaksime tahtma tulla ja ööbida, siis me oleme rohkem kui teretulnud ja laseb oma järgmisel korterinaabril kuudis magada :D . Peale selle pakkus ta mulle veel raha, sest tal oli minust rahakoti kadumise pärast väga kahju. Muidugi ei saanud ma seda vastu võtta. Väga suure südamega ja armas inimene, tõesti tõesti. Nagu juba korduvalt mainitud on kõik San Franciscosse sügavalt armunud ja kavatsevad sinna tagasi minna, kes varem, kes hiljem. Pühapäev oli meie viimane päev armastatud linnakeses - ärkasime ja arvasime, et meil on põskkoopapõletik või kopsupõleltik või muu surmahaigus, sest tervis oli minul ja Keidul kohutavalt kehv. Kadri läks lennujaama rendiautole järgi, aga siis tuli kõne, et ta on oma juhiload minu kätte jätnud, ilma milleta autot ei saa. Niisiis tuli mul kark alla ajada ja ennast kohale vedada. Õnneks oli Mike taas nii lahke, et viis mind sinna ära. Auto rentimine osutus oodatust palju kallimaks. Me olime arvestanud umbes 350 dollariga aga summa läks kuidagi üle 500 dollari. Kõik sellepärast et Kadri pole veel 25 (lisatasu selle eest 25 dollarit päevas). Pluss veel 5 doltsi päevas rahvusvaheliste lubade eest. Sellistel hetkedel käivad ikka mõtted läbi, et miks me ei võiks 25 aastased kohalikud olla. Autot oli vaja, sest kell 6 õhtul ootas meid juba Fresno väikelinnas perekond, kes meid paariks päevaks enda juurde elama võttis. Nende kodu oli suhteliselt Yosemite rahvuspargi lähedal, mis oligi meie esimene sihtkoht. Juhus, kuidas me selle pere leidsime oli taas ülimalt random. Mäletate kui me sada aastat tagasi veel purjeka peal elasime? Ükspäev kui Kadri väikse aerupaadiga koju aerutas, lehvitas kõrvalpaadist üks keskealine pisut hallipäine härrasmees. Said nad siis jutule ja Kadri rääkis, et plaanime augusti lõpupoole Yosemitesse minna. Muidugi kutsuti kohe enda juurde peatuma. Eks me siis ei arvanud elusees, et sinna lähme, aga kui aeg lähenes saatis Kadri talle kirja, et kas võime tulla ja kuigi neil oli vahetusõpilane Saksamaalt tulemas, lubasid meid kolme ikka enda juurde. Niisiis, tagasi teekonna juurde. Auto renditud alustasime sõitu. Olime kõigest üle Bay Bridge saanud, kui juba sõitsime valele kiirteele :D. Siis ekslesime tunnike Oaklandis ja Berkleys, lendas lugematul hulgal sõimusõnu kuni olime jõudnud taas õigele teele. Edasi läks kõik nagu lepase reega, suureks abiks olid härra Google Mapi kodus üleskirjutuatud kordinaadid. Jõudnud Fresnosse meie peatumispaika, oli vähemalt minul kummaline olla. Tegelikult oli see ju täiesti suvaline pere, keda ainult Kadri oli korra kaugelt paadi pealt näinud. Kõik osutus aga taaskord suurepäraseks. Perekonnas oli siis isa, keda Kadri oli kohanud, ta naine ja ta 17aastane poeg. Härra oli nagu ehtne Stan Smith American Dad’ist. Ta armastas endast rääkida, uhkustas tööjuures,et tal kolm blondi eestlast kodus, rääkis vahetpidamata oma elust kui ta oli noor südametemurdja. Oli uhke oma blondi ilusa naise üle ja muidugi tahtis et ta pojast saaks sama kõva mees nagu tema. Paraku oli poeg pisut pehmeke, kes õmbles kodus oma tüdruksõbrale I LOVE YOU kirjaga patju (sõna tõsises mõttes), aga muidu igati tore poiss. Kuna härra oli olnud elumees sõna kõige otsesemas tähenduses, hakkas ta kohe meile nõu jagama, kuidas me peaks mehi ära kasutama ja iseseisvad olema, pani meie iseloomud paika, õpetas netist astroloogiliselt õigeid partnereid otsima ning kutsus meid oma tütardeks. Peale selle äratas ta meid hommikuti kell pool 7 ja küsis, kas tahame kangemat või lahjemat kohvi. Sinna oleme samuti tagasi oodatud niipea kui võimalik ja kõik olid väga kurvad, et kauemaks jääda ei saanud.
Niisiis, kell kuus jõudsime sellissesse toredasse kohta. Hommikul ootas meid Yosemite. Perepoeg kirjutas meie tungival palvel sõidu peale kolm CDplaati ka, kahjuks paeme nendega edaspidi lendavat taldrikut mängima, sest me ei jaga temaga sama muusikamaitset (hibadihobadi segatud I-miss-you-baby laadi lugudega). Sellegipoolest hindame tema pingutusi. Yosemite külastusest polegi palju rääkida, sest pildid räägivad rohkem ja paremini. Tegime 10 kilomeetrise matka mäest üles kose juurde ja väike sörk alla tagasi. Surmväsinuna tulime koju, bronnisime hotelli kaheks ööks Las Vegasesse ja läksime magama, et varakult 700kilomeetrist sõitu alustada. Teekond on kuskil 7-8 tundi läbi tühja kõrbe. Natuke meie autosisesest tööjaotusest ka. Kadri sõidab (koguaeg) ja teeb asju, millest ajalugu vaikib. Keith loeb kaarti, kirub, et ameeriklased päeva jooksul tänavasilte ja maju uude kohta tõstavad... Pluss tegeleb raamtupidamisega. Mina olen kloun, kes mõtleb vanadele viisidele uusi sõnu, laulab kõva häälega, teeb süüa miksituna pideva möla ja lolli jutuga ja tegeleb muude ebavajalike asjadega.
Praegusel hetkel olemegi autos teel LasVegasesse. Nii me siin elame ja koju keegi enam tulla ei taha..
(blogi on kirjutatud 1.septembril ja jõudis väikse hilinemisega andunud lugejateni :D )
Praeguse seisuga on Vegas nähtud ja oleme poolel teel LAsse. Edasistest seiklustest pisut hiljem.

mucho trabajo, mucho dinero!

Tere talv! Pommuudis on muidugi see, et mul varastati või mul kadus või mul haihtus rahakott kuskil San Francisco salapärastel tänavatel või oli see hoopis bussis? Kes seda enam teab, fakt on see, et mu tähtsad dokumendid nagu IDkaart, juhiload, ameerika pangakaart, 60 dollarit maksev bussi kuukaart, Kadri ID kaart, krediitkaart ja muu oluline eestikaardindus olid selles vanas, aga mulle alati truus rahakotis. Sularaha õnneks seal palju sees ei olnud, kuskil 5-10 dollarit. Kõik juhtus reede öösel vastu laupäeva, kui ma õnnelikult töölt koju tulin. Käisin nagu segane kõik tänavad läbi ja tahtsin San Franciscole peksa anda ja muud koledat veel. Kõige vapustavam oli see, et mu ettemaksuga telefon omas ainult 1-2 kõne krediiti. Raha mul polnud, seega bussiga koju ka minna ei saanud (jalgsi ma koju ei saagi kuidagi). Helistasin Kadrile ja ta võttis imekombel telefoni vastu.
Hiljem selgus, et ka Kadril polnud telefonil raha ning minu kõne oli ka viimane, millele sai vastata. Leppisime kokku, et saame 108ndas peatuses kokku. Ma rääkisin veel kõikide bussijuhtidega ja bussiasutustega ja küsisin mida ma tegema peaksin, kõik olid väga lahked, aga kasu polnud. Pangakaarti ka kinni panna ei saanud, sest telefonil polnud raha. Kõlab küll nagu unistuste olukord :D Kell oli 2 kui õnnetult koju jõudsime. Järgmine päev ajasin asja joonde, tegin politseisse avalduse ja ostsin uued kuukaardid, pangakaardid ja muud möllud. Aga need õrnad õmblused, millega aeg on mu puruksrebitud hinge lappida üritanud, on veel siiani kerged purunema. See oli nali muidugi. Õnneks raha kaartite peal oli alles ja elu läheb edasi. Ja siis mainiks veel nii muuseas ära, mida San Francisco mult nüüd praeguse seisuga võtnud on : kaks paari kõrvarõngaid, plätud, paar pükse, mp3’me ja rahakoti. :D. Aga muu on kõik vinge.
Muidu ikka käime truult tööl ja maksame makse. Oma kodu on jube äge omada tuleks ära mainida. See teeb ikka meele rõõmsaks alati. Eriti suurepärane on see, et meil on pesumasin ja KUIVATI! Oh, seda õnne! :) Seda kõike on meil augusti lõpuni, aga siis ongi aeg lahkuda California ringreisile. Kui mu mälu mind ei peta, peaks 25ndal saabub meie juurde otse Tartu lummavatelt tänavatelt preili Keith Voogla. Siis oleme veel natuke aega SF’s ja ongi on minek. Plaanid on jube suured. Tahame ikka kõik kohad ilusti läbi käia – LA ja Yosemite, Las Vegase ja OC ja Laguna Beachi ja San Diego ja muud asjad, kuhu iganes rattad veerevad. Sedapsi siis.

Vahepeal käisime ära ka Santa Cruzis kui meil Kadriga vaba päev oli. See oli üks vahva reis. Sai ujuda ja päikest võtta nagu kord ja kohus. Hiljem juhtusime veidral kombel ka härra Raidoga Santa Cruzi tänavatel kokku ning sõitsime roheliselt meelestatult koos koju.(Santa Cruzist ka siis pildid :) )






Tööl on ka päris okei. Nalja saab palju. Kingitakse lilli ja uuritakse IKKA VEEL 10 korda päevas Eesti kohta. Sellegipoolest hakkab siibrisse viskama, aga palju pole enam jäänud. Oh, ja nendest inimestest ei hakka ma rääkimagi. Eriti naljaks oli see, kuidas samal ajal, kui ma tellimust võtsin, üks mustanahaline härra oma kujutletava semuga enda kõrval elavat vestlust pidas. Muud ma nagu pajatada väga ei oskagi. Treasure Island on üks tuuline saareke ja ei jõua ära oodata, millal saab kõrbekuumusesse, mida arvatavasti terve Eesti vihkab.
Lõpetuseks, vajutage ruut või katkestage ühendus.

lisamaterjal

Näpud hakksid hirmsalt sügelema ja mõtlesin, et võiks siia siis juba midagi tarka ka kirjutada. Elu on rutiinne, aga seda mitte halvas mõttes. Elame nüüd Treasure Islandil, meil on oma väike tuba. Selle üle on mul kirjeldamatult hea meel. Poolteist kuud on läinud ja ma sain esimest korda oma riided kohvrist kappi panna! Siin olles õpib üli väikestest asjadest nii suurt rõõmu tundma, et tahaks õnnest lausa nutta :D. Mis mind ja Kadrit veel õnnelikuks teeb on Trader Joe's toidupood. Rattamees viis meid sinna poodi, kui me veel tema juures elasime ja seal on lihtsalt nii äge! :D Eile käisime toidusopingul seal kahekesi. Kuigi ma olin just töölt tulnud ja üli väsinud, oli poes tuju lihtsalt laes. Seal on ODAV, tervislik, EUROOPA toit. Pluss seal saab tasuta kohvi ja pitsat :D.
Kui ma ennist mainisin, et peaks uue töö ka kõrvale otsima, siis selleks kahjuks aega pole. Nimelt anti mulle ka esmaspäevaks vahetus. Peale selle - mul pidi täna olema vaba päev. Hommikul äratas mind aga kõne - kas ma täna tööle saaks tulla? Kuna mu rahakott sisaldab praegusel hetkel ühte dollarit, siis olin muidugi nõus. Seal öeldi mulle, et ma võiks homme ka tulla - nii et vabadust pole. Üks huviav asi juhtus ka täna töömanu. No või isegi kaks. Esiteks ümises üks 60ndates india päritolu naisterahvas omaette black eyed peas'i "meet me halfway..." Mis on REAALSELT KUMMALINE nähtus, aga vist siin riigis tavaline. Teiseks küsis üks järjekordne klient, et kus ma pärit olen ja kui ma vastasin, et Eestist ja ootasin vastuseks küsimust KUS SEE ON? siis vastas see mees hoopis, et ma teadsin kunagi päris palju sõnu eesti keeles, aga ainus, mis mul praegu meeles on, on sõna EESTI KEEL. Hämmastav, niiet pole see Eesti midagi nii väike ja mõttetu koht! VOH!
Kunagi kui rohkem aega, siis teen kodust pilte ja jagan teiega. Siin elab üks kutsa ka, nimeks Doc. Ta on nagu Keron ainult musta värvi :D. Uskuge või mitte, aga me juba armastame üksteist :D Ta on tark ja suur ja pisut jässakas. Niiet meil on palju ühist. HAHAHA :D
Üks asi veel, mis mulle muret teeb, on see, et ameeriklastel pole sellist asja nagu veekeetja - kann mis käib stepslisse ja keedab vett. Me oleme juba päris paljudes kodudes ööbinud ja mitte kellegil pole seda. Vesi keedetakse pliidi peal ja jutul lõpp. Seda biiti ma eriti lahti ei jaga, endal neil on igalpool 24/7 nett ja mis kõik luksus veel, aga seda lihtsat asja pole.
Rohkem nagu ei oskagi midagi lisada. Lähen nüüd linna ja naudin oma vaba õhtut, et homme jälle tööle minna!

kuulid ja kodud 2 , Oaklandi eri

Elu ei saa enam kreisimaks ja huvitavamaks minna. Eelmine blogi lõppes siis sellega, et olime paadist lahkumas ja geimehe juurde kolimas. Aga plaanid ei lähe siin maal alati nii nagu peavad. Geimees ütles meile, et kahjuks on tal palju teisi külalisi ja ei saa meid võtta enda kaitsva tiiva alla. Kuna me saime seda üks õhtu enne väljakolimist teada, siis oli suhteliselt kahtlane seis. Polnud aimugi, kuhu me lähme. Kurtsime siis oma muret piraadile. Ta on üks äraütlemata hea südamega piraadihärra ja ta pakkus meile välja, et me võiks minna tema sõprade juurde Oaklandi TEATRISSE elama. Kuna meil polnud mingit teist varianti, siis olime rõõmuga nõus. Seilasimegi siis ühel hommikul meie armsa purjekaga Oaklandi sadamasse ja sõitsime teatrisse. Siin elab palju erinevat rahvast – kes on dirigent, kes on arst, kes teeb hula-rõngaid ja nii edasi. Ühesõnaga äärmiselt kirju seltskond. Meil on au magada otse teatrilava peal, mis on iseenesest huvitav kogemus. Kõlab nagu unistuste kodu ja see koht siin, teater nimelt, ongi väga väga äge koht - suur ja palju tubasid ja palju huvitavat rahvast ja mida kõike veel. Natuke (loe: VÄGA) paha asi aga selle juures, mis sunnib meid siit peatselt välja kolima, on see piirkond. Nimelt Oakland. Kes teab, kes võib olla ei tea, aga Oakland on terves Ameerikas kõige kriminaalsem koht üldse vist. Siin pole üldse raske kuuli saada, siin on gängid bängid ja kõik nagu filmis. Kuulsin, et siia teatrisse on auto sisse sõitnud ja mingi tulistamine olevat siin lähedal olnud. Meie kõik töötame tavaliselt aga hilja õhtuni ja siis on väga keeruline siiakanti pääseda. Esimene õhtu kui siia tulime sai palju nalja. Esiteks lõpetasin töö mina, Raido tuli mulle vastu ja siis läksime Kadri tööjuurde, kes töötas 12ni. Niisiis BARTi (metroomoodiasi) peale. Jaamast kuni meie koduni on kuskil 1,5 miili kõndida. Meie asusime siis „rõõmsalt“ teele. Tänavad olid tühjad, inimesed kes meid kaugelt nägid rääkisid omavahel, et : nad küll on vist eksinud vms... Hommikul kui rääkisime inimestele, et siia kõndisime ütlesid kõik, et me oleme peast hullud ja enam seda nalja ei teeks. Õnneks midagi ei juhtunud, ainult ühest autost visati meid vahetult enne kodu jogurtitopsiga. Järgmisel päeva õhtul kutsusime dirigendi endale jaama järgi ja siis avastasime, et kui inimesed selle BARTi pealt maha tulevad on kõigil autod järgi ja taksod ootavad ja keegi jaamast jalgsi kuhugi ei liigu. Ah siis nii käivad need asjad siinkandis :D. Teistel päevadel millal me siin elame (elasime) oleme pidanud võtma rongijaamast takso, mis on küll natuke kallis, aga teist varianti lihtsalt pole. Jalgsi ma siin enam öistel tundidel ei liigu! Dirigent kolis Kanadasse, müüs oma auto maha, ta oli ainuke kes oleks viitsind meile öösiti vastu tulla. Niisiis tuli taksoga läbi ajada. Püsides selle dirigendi teema juures, siis tuleks mainida, et ta on väga huvitav inimene. Nimelt oskab ta natuke eesti keelt, sest kirjutas/kirjutab Arvo Pärdist lõputööd. Üldse meeldib talle väga eesti ja tahab seda keelt Kanadas olles õppima hakata. Polnud just väga tavaline tunne, kui ta hommikul küsis eesti keeles: Kas te kohvi soovite? :D Aga kuna USA on tema jaoks (ja ka minu jaoks tegelikult) täiesti kultuuritu koht, siis ta leiab, et mingit väljundit tal siin pole, nii et tuli Kanadasse kolida. Meil oli temaga üldse suht ühesugune mõttemaailm, erinevalt teistest ameeriklastest.
Oaklandist tuleb uttu tõmmata, see on FAKT. Samas on positiivne see, et kui ma siin olles kuuli saaks, siis saaks automaatselt räppariks hakata. Couchimisest on mul ka nüüd täitsa siiber, sest tahaks lõpuks elada nii, et iga kolme päeva tagant ei peaks asju pakkima. Õnneks leidsime ühe koha Treasure Isalndil. Seal on pakkumisel üks tuba, hinnaga, mida ma endale enamvähem lubada saan. See on kaheks nädalaks, aga praeguseks sellest täitsa piisab. Täna käisime kohta vaatamas ka. Väga väga väga normaalne kohake, ja mees, kes seal sees elab on ka väga normaalne inimene. Seal on veel mõned toanaabrid, keda veel kohanud pole. Tal on suur kutsu ka, kes meid kohe omaks võttis. 80% tõenäosusega on see koht meie.Tuba vabaneb 1. augustil ja niikauaks lähme tagasi Chris alias tour de france’i juurde. Tööst niipalju, et saan teha ainult kolm vahetust nädalas, tunde aga suhteliselt normaalselt. Samas tuleb ikka uus töö otsida juurde, muidu jääb napiks. Kadri töötab ka hoolsalt ja Raido läks paariks päevaks Santa Cruzi.
Huvitav vahepala ka sekka. Olime Raidoga just töölt tulnud ja hakkasime dubstepi peole minema (Kadri oli oma peikadega koos samalajal :D) Niisiis ootasime bussi ja tulid kaks meest, küsisid midagi bussiliikluse kohta. Meie vastasime küsimusele ja järgnes kohe tüüpiline küsimus: kust te pärit olete? Ütlesime, et Eestist, edasised küsimused said sellise vastuse: lähme peole, elame saare peal paadis (siis veel elasime seal) ja me ei tea veel kuidas koju saame. Nad hakkasid kõva häälega naerma ja ei uskunud ühtegi sõna, mida me rääkisime, kuigi kõik oli sulatõsi. Samas sellist jama on keeruline uskuda küll, kui sügavalt järgi mõelda. Bussis võtsid nad oma targad mobiilid välja ja hakkasid küsima, kes on eesti president ja peaminister ja riigikogu spiiker jne. Me teadsime muidugi ja lõpuks pidid nad meid uskuma. Lõpetuseks lasti eesti hümni ja inimesed tõusid bussis püsti ja võtsid mütsi peast. See oli vahva. Aga see õhtu oli veel üllatusi täis. Rõõmsalt tulime peolt koju ja helistasime piraadile, kes oli lubanud meile vastu aerutada, aga kahjuks ta ei kuulnud oma telefoni ja me pidime rannas magama :D. Kodu oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Paari tunni pärast ärkasin üles, sest jube külm oli, helistasin uuesti ja õnneks sain ta kätte. Nii et kõik lõppes õnnelikult.
Vot nii on lood siinpool sood.
(NB kodustele: PÕHISEADUSE KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE ON VAJA RAAMATUKOKKU TAGASTADA!!! Sain juba kurja kirja. Ettetänades).

Oh boy, it's well to say: Good Morning USA!

Tervetuloa virolaiset!
Ma töötan. See on vahel väga naljakas ja vahel kohutav piin, vahel närvesööv, vahel huvitav ja vahel hirmutav ja vahel ajan kõik tellimused sassi. See juhtub siis, kui viimased pool tundi või tund on jäänud - keel on sõlmes, elu jookseb silmade eest läbi ja jalad löövad tuld. Üldiselt on mul suva, sest ma ei võta seda asja väga tõsiselt. Võibolla peaks, mõtlen ma vahel, aga ega sel väga sügavat mõtet vist ei ole. Reede, laupäev, pühapäev, esmaspäev on mul tööpäevad, erinevalt 5-7 h korraga.
See nädal oleme elanud väga hämmastavas kohas, nimelt sailing boat'i peal, ehk siis sääne suurematsorti purjekas. Tuleks mainida, et see on elu üks lahedamaid kogemusi. Laev on Treasure Islandil (aarete saar tõlkes), aga mitte kuskil sadamas, vaid suvalises kohas vee peal. Paadile pääsemine on ka omaette ettevõtmine. Kõigepealt tuleb linnast sõita üle Bay Bridge'i saarele, siis tuleb kõndida randa ja seejärel tuleb tavaliselt keegi väikse aerupaadiga järgi, et laeva peale saada. See pole üldse lihtne seiklus ja igakord saab sellega palju nalja. Pole just eluunistus hommikul vara, kui Kadri koju tuleb, ajada end püsti, ronida kuskilt väiksest trepist kõikuva aerupaadi peale ja siis talle vastu sõuda... Aga see teeb jällegist elu väga põnevaks. Kõike peab etteplaneerima. Kui linna minek on, siis tuleb kindel olla, et kõik on kaasas, sest naljalt sinna laeva tagasi aerutada ei viitsi. Ükspäev pidin pesu pesema. See tähenas seda, et hommikul tuli kõik must pesu kaasa pakkida ja peale tööd said seda siis pesumajja pesema minna. Raido on siin ühe elu laheda pesumaja avastanud, mis on kohvik/baar/pesumaja kõik koos. Seal on ka niisama äge chillida, sest peale kõige muu on see ka väga odav.
Laeva peal on kõik eluks vajalik põhimõtteliselt olemas - köök, vannituba (niivõrd kuivõrd), paadiomaniku magamistuba ja siis niiöelda suurtuba vms, kus meie peatume. Selleks, et kraanist vett saaks peab jalaga pumpama, dussi jaoks peab enne vett soojendama ja siis tuleb jälle pumbata, et dussist vett tulema hakkaks. Vahel laev kõigub ja merehaigustuleb peale, aga üldiselt harjub sellega väga hästi ja suurt probleemi sellest ei ole. Paadiomanik ise näeb välja nagu merekarust hipi, meie ise kutusme teda omavahel piraadiks. Aga ta on äärmiselt muhe sell, kes ikka veel äsja woodstockilt tulnud. Ta ei salli USA poliitikat, ta räägib koguaeg 60ndatest ja 70ndatest ja tal on stalker (mingi naine, kes tahab taga peret luua). See naine helistab talle päevad läbi ja ei jäta rahule. Nende kõikide asjade pärast ta on otsustanud oma laevas elada ja varsti lahkub laia maailma uut elukohta otsima. Hommikul teeb meile pannkooke ja kohvi ja homme viib meid purjetama. Nii me seal paadikeses elame kolmekesti, kui igav aerutame kaldale ja otsime veel põnevust linnast. Halb on see, et siin on ilm millegipärast jube külmaks läinud ja sooje riideid nagu eriti kaasas pole. Mina olen endale kõrvapõletiku ja kurguvalu sebinud. Üldiselt see väga ei häiri, ainult siis kui kõrvad jubedalt valutama hakkavad. Järgmiseks plaanime Castrosse ühe omasooihara härra juurde elama asuda, kes meile kirjutas. Ta on arst ja ma loodan tema peale, et ta mu kurgu ja kõrvad ja põlve (mis ei liigu hästi) korda teeks.
Ohjahh, elu on ikka huvitav. Aga mis ma siin enam, panen mõned pildid ka siis meie elukesest ja ootan ka siia Eesti ilma.