mucho trabajo, mucho dinero!

Tere talv! Pommuudis on muidugi see, et mul varastati või mul kadus või mul haihtus rahakott kuskil San Francisco salapärastel tänavatel või oli see hoopis bussis? Kes seda enam teab, fakt on see, et mu tähtsad dokumendid nagu IDkaart, juhiload, ameerika pangakaart, 60 dollarit maksev bussi kuukaart, Kadri ID kaart, krediitkaart ja muu oluline eestikaardindus olid selles vanas, aga mulle alati truus rahakotis. Sularaha õnneks seal palju sees ei olnud, kuskil 5-10 dollarit. Kõik juhtus reede öösel vastu laupäeva, kui ma õnnelikult töölt koju tulin. Käisin nagu segane kõik tänavad läbi ja tahtsin San Franciscole peksa anda ja muud koledat veel. Kõige vapustavam oli see, et mu ettemaksuga telefon omas ainult 1-2 kõne krediiti. Raha mul polnud, seega bussiga koju ka minna ei saanud (jalgsi ma koju ei saagi kuidagi). Helistasin Kadrile ja ta võttis imekombel telefoni vastu.
Hiljem selgus, et ka Kadril polnud telefonil raha ning minu kõne oli ka viimane, millele sai vastata. Leppisime kokku, et saame 108ndas peatuses kokku. Ma rääkisin veel kõikide bussijuhtidega ja bussiasutustega ja küsisin mida ma tegema peaksin, kõik olid väga lahked, aga kasu polnud. Pangakaarti ka kinni panna ei saanud, sest telefonil polnud raha. Kõlab küll nagu unistuste olukord :D Kell oli 2 kui õnnetult koju jõudsime. Järgmine päev ajasin asja joonde, tegin politseisse avalduse ja ostsin uued kuukaardid, pangakaardid ja muud möllud. Aga need õrnad õmblused, millega aeg on mu puruksrebitud hinge lappida üritanud, on veel siiani kerged purunema. See oli nali muidugi. Õnneks raha kaartite peal oli alles ja elu läheb edasi. Ja siis mainiks veel nii muuseas ära, mida San Francisco mult nüüd praeguse seisuga võtnud on : kaks paari kõrvarõngaid, plätud, paar pükse, mp3’me ja rahakoti. :D. Aga muu on kõik vinge.
Muidu ikka käime truult tööl ja maksame makse. Oma kodu on jube äge omada tuleks ära mainida. See teeb ikka meele rõõmsaks alati. Eriti suurepärane on see, et meil on pesumasin ja KUIVATI! Oh, seda õnne! :) Seda kõike on meil augusti lõpuni, aga siis ongi aeg lahkuda California ringreisile. Kui mu mälu mind ei peta, peaks 25ndal saabub meie juurde otse Tartu lummavatelt tänavatelt preili Keith Voogla. Siis oleme veel natuke aega SF’s ja ongi on minek. Plaanid on jube suured. Tahame ikka kõik kohad ilusti läbi käia – LA ja Yosemite, Las Vegase ja OC ja Laguna Beachi ja San Diego ja muud asjad, kuhu iganes rattad veerevad. Sedapsi siis.

Vahepeal käisime ära ka Santa Cruzis kui meil Kadriga vaba päev oli. See oli üks vahva reis. Sai ujuda ja päikest võtta nagu kord ja kohus. Hiljem juhtusime veidral kombel ka härra Raidoga Santa Cruzi tänavatel kokku ning sõitsime roheliselt meelestatult koos koju.(Santa Cruzist ka siis pildid :) )






Tööl on ka päris okei. Nalja saab palju. Kingitakse lilli ja uuritakse IKKA VEEL 10 korda päevas Eesti kohta. Sellegipoolest hakkab siibrisse viskama, aga palju pole enam jäänud. Oh, ja nendest inimestest ei hakka ma rääkimagi. Eriti naljaks oli see, kuidas samal ajal, kui ma tellimust võtsin, üks mustanahaline härra oma kujutletava semuga enda kõrval elavat vestlust pidas. Muud ma nagu pajatada väga ei oskagi. Treasure Island on üks tuuline saareke ja ei jõua ära oodata, millal saab kõrbekuumusesse, mida arvatavasti terve Eesti vihkab.
Lõpetuseks, vajutage ruut või katkestage ühendus.