LÕPP HEA, KÕIK HEA

Ongi viimane päev. Homme vara on lend ja neljapäeva öösel olengi juba kodus tagasi. Kummaliselt ruttu on kõik läinud, aga kui tagasi mõelda, siis sündmusi on juhtunud vähemalt kahe aasta jagu. Ma olen tutvunud uskumatute inimestega, kogenud rohkem kui imekspandavat külalislahkust ja usaldust, kogunud sõpru nii eestist kui väljamaalt, teeninud raha nii DJ kui burksimüüjana, mängides kuulsaks "Varjud" ja Rolf Juuniori ja meelitanud inimesi Eestist külastama, mõistnud et elu ilma google'i ja googlemap'ita on poole keerulisem, kaotanud rohkem asju kui arvatavasti terve elu jooksul kokku, hakanud armastama SFt ja Californiat, aru saanud kui suur on mu uhuks ja armastus eesti vastu, sõitnud nädala jooksul maha mitme kuu kilometraaži, külastades kohti, mida olin seni ainult kinos näinud, ületand ennast ja oma hirme, õppinud eelarvest kinni pidama, parandanud oma kaardilugemisoskust vähemalt 75%, elanud kohtades mida poleks unes ja pildiraamatus ka ette näinud, surfates poolteist kuud võhivõõrastel diivanitel, kurvastanud vähem kui rõõmustanud, naernud rohkem kui nutnud ja veetnud oma elu vingeima suve!
I'll be back, Cali.

seiklused jätkuvad...

Eelmine lugu lõppes sellega, kui me Vegasesse olime jõudmas. Tee sinna oli väga pikk ja läbi tühja kõrbe, sellegipoolest möödus aeg kiiresti ja märkamatult olimegi kohale jõudnud. Kuumus oli tappev. Autoaknaid lahti teha oli mõrv, justnagu keegi oleks leili visanud. Me saabusime päeval ja päevane Vegas on väga kole. Hiigelsuured ja maitsetud majad suvaliselt keset kõrbe. Tänu googlemapile leidsime hotelli jällegi väga kiirelt ja lihtsalt üles. Hotelli nimeks oli Treasure Island – ei saa me sellest üle ega ümber... Kuna meid oli kolm ja me kavatsesime ainult kahe inimese toa eest maksta, siis läks Kadri üksinda check-in’ni tegema. Kõik läks sujuvalt ja peagi olimegi kahe suure voodi ja ilusa vaatega 34ndal korrusel asuvas hotellitoas. Kuigi meil oleks olnud koht ka juba Vegases olemas (Fresno perekonna kaudu) tahtsime siiski hotelli, sest hinnad olid väga väga odavad, 20 dollarit öö eest näkku. Pluss meie käsutuses oli bassein ja hotellil oli neli tärni. Juhust tuli kasutada. Majad ja hotellid on nii suured, et põhimõtteliselt ei saa aru, kas sa oled toas või õues. Vahe on selles, et väljas on nii palav, et keegi ei taha seal olla. Esimesel õhtul läksime siis kohe Vegast avastama. Mu kaks armast reisukaaslast ajasid endale kontsad alla, samal ajal kui mina jäin siiski plätude juurde. Eks see väike möödapanek nende poolt ja muidugi väsitav sõit lõpetasid õhtu planeeritust varem. Aga me polnud kurvad, sest meil oli veel teine õhtu. Sellegipoolest nägime palju. Vegases on põhimõtteliselt üks suur tänav, kus kõik vaatamist väärt peal asub. Hotellid, nagu ma juba mainisin, on linnad linna sees ja mingi teemaga. Veneetsia hotellis sõitsid sees kondlid ja laeks oli võltstaevas – näiteks. Kuskil olid rääkivad kujud ja tiigrid ja kuskil oli botaanika aed ja igal pool olid mänguautomaadid, vetsuuksepealt olid need veel ainult puudu. Hotellide esimene korrus on kasiino, isegi liftinupp polnud „esimene korrus“ vaid „casino“. Teine korrus oli tavaliselt pulmapidamise jaoks ja hotelli hinna sees oli juba ka notari teenus. Kui ma oleks seal veel nädal olnud, oleks ma ka ilmselt pulmad teinud, sest seal oli selleks lihtsalt niipalju võimalusi. Kõige mugavam variant, mida märkasime oli muidugi drive-in pulmad. Järgmisel hommikul passisime basseiniääres ja sulasime kuumusesse. Õhtuks olid kõhud kõigil nii tühjad ning sellest tulenevalt tegime elu kõige valema otsuse. Me läksime all-you-can-eat’i 30dollari eest sushit ja muud meretoitu sööma. Peale seda läksime taas välja Vegast avastama. Igal pool tänavatel tulevad inimesed su juurde ja küsivad, et kuhu täna plaanis minna nagu sõbrad või miskit, tegelikult aga kerjavad oma ööklubi või baari või muu sellise asja jaoks inimesi. (Vegases on ka majanduskriis). Kadri saab siiamaani oma telefoni peale sõnumeid, sisuga laadis – külastage meie boksi, täna ainult SINU jaoks tasuta jook või sissepääs vms...jne jne jne. Teine õhtu oli kokkuvõttes ikka väga lõbus. Kõigest ei jõuagi kirjutada ja kõik ei tule enam meelde, aga ma pidevalt imestasin millegi üle, sest see on üks hull linn, kuhu kunagi tagasi tahaks minna. Aga siis tuligi jälle asjad pakkida ja meid ootas juba Huntington beach. Sinna saime endale elamise taas toreda onu kaudu Fresno väikelinnast. Nimelt elas seal tema tütar Julee, kellele ta oli juba helistanud ja meie tulekust teatanud. Tal ja tema mehel oli väike armas maja mullivanni, basseini, kolme koera ja ühe toakaaslasega. Esimesel õhtul viidi meid välja – ja oi kui kohutav see oli. Ma ootasin sellest linnast rohkem surfareid lühikeste pükste, liivaste jalgade ja pleekinud juustega, aga sain hoopis loomad, riides nagu litsid (vabandust) ja lollid nagu lambad (vabandust). Kõik see oli nii kohutav, et tahtsime juba öösel ära minna. Siiski jäime sinna. Järgmisel päeval olime rannas, kus oli väga palju rahvast - suured mehhiko pered, kes olid kogu elamise randa kaasa tassinud. Päeval olime jõudnud veel läbi sõita OC, Laguna beachi ja Newport beachi. Ei erutanud mu meeli just kõige enam. Õhtul läksime aga natuke Huntingtonist välja ja seal oli olukord hulga tsiviliseeritum. Nii et kokkuvõttes oli mulje enamvähem. Peale seda kõike oligi jäänud veel ainult üks päev. Pühapäeva õhtuks pidime tagasi San Franis olema, kuna Keidul läks esmaspäeval lend tagasi Eestimaale. Viimane päev läksime LAsse. Seal oli nii palav ja linn oli nagu linn ikka. Nägime ära tähekesed ja Hollywoodi sildi ja siis tahtsime kohe lahkuda. Alustasime sõitu koju läbi Malibu beachi. See meeldis meile kõigile väga, polnud väga suur ja ülerahvastatud. Loodus oli lummav ja ilm oli meeldivalt soe. Peatusime ja magasime rannas tunnikese, et oleks jõudu edasi sõita. Malibus juhtus ka üks uskumatu asi. Me läksime KFCsse sööma (vägahalbtoit). Söögid söödud, lahkusime ja sõitsime edasi et ranna lähedal parkimiskohta otsida. Olime just peatunud ja autost välja tulemas kui üks auto sõitis mööda ja mees autost karjust et keegi unustas oma rahakoti KFCsse. Olime uskumatult õigel ajal õiges kohas ja see kes rahakoti unustas olin muidugi mina. Lõpp hea, kõik hea. Öösel kella kahe paiku jõudsime tagasi Treasure Islandile, poolsurnud ja autosõidust segased. Meie armas Mike oli meile voodid teinud ja pliidil ootas potitäis sööki. Keidu lennuk läks juba 6, 7 tunni pärast. Nii meie nädalane seiklus lõppes, mille käigus sõitsime maha kuskil 3000 km. Taastumine sellest kõigest võttis oma paar päeva. Ääretult lahe tripp oli, nägime palju ja palju jäi nägemata.Ütleks vaid – järgmise korrani!

Nüüd on veel jäänud mõned päevad San Frani nautida, viimane blogi kirjutada ja kingitused osta ja pidu läbi :(

kolme karu seiklused

Tere Eestimaa. Lugu on selline, et siinmaal on elu väga käima läinud ja tagasi nagu väga ei tahakski tulla. Aga paraku on jäänud veel kõigest kaks nädalat. Töö on meil mõlemal nüüdseks otsas. Keith saabus 25ndal, aga juba tunneb ennast nagu kodus ja navigeerib osavalt San Francisco tänavatel ja California highwaydel. Mina ja Keith korjasime tuulisest ja külmast San Franist üles kohutava obeseköha ja kurguvalu ja võibolla ka palaviku, mida pole õnnestunud kuidagi mõõta. Aga elu on sellegipoolest lihtsalt ÜLITUUS. Koguaeg on lõbu laialt - alguses mängisime turiste ja tutvusime põgusalt San Francisco (öö)eluga. San Fran pakkus meile viimsetel päevadel küll ebameeldivaid ilmastikutingimusi, aga see linn kompenseeris kõik. Nagu Keith ise ütles, siis pole paha juba esimesel õhtul oma laste isaga kohtuda :D. Vahepeal käisid meil külas Kadri tädipoeg, ta sõber ja kaks sõbrannat, viimased kaks samuti J1 viisaga, ainult et San Diegost. Nad peatusid SF’s kaks päeva ja ööbisid ka meiega Treasure Islandil. See oli väga vahva - suur kamp eestalsi ja ülejäänud korterikaaslased veetsime üksteise seltsis kaks toredat õhtut. Kas ma olen juba maininud kui tore on meie nüüdseks juba endine landlord Mike? Uskumatu – ta ainult tahaks meid aidata ja ütles, et kuna iganes peaksime tahtma tulla ja ööbida, siis me oleme rohkem kui teretulnud ja laseb oma järgmisel korterinaabril kuudis magada :D . Peale selle pakkus ta mulle veel raha, sest tal oli minust rahakoti kadumise pärast väga kahju. Muidugi ei saanud ma seda vastu võtta. Väga suure südamega ja armas inimene, tõesti tõesti. Nagu juba korduvalt mainitud on kõik San Franciscosse sügavalt armunud ja kavatsevad sinna tagasi minna, kes varem, kes hiljem. Pühapäev oli meie viimane päev armastatud linnakeses - ärkasime ja arvasime, et meil on põskkoopapõletik või kopsupõleltik või muu surmahaigus, sest tervis oli minul ja Keidul kohutavalt kehv. Kadri läks lennujaama rendiautole järgi, aga siis tuli kõne, et ta on oma juhiload minu kätte jätnud, ilma milleta autot ei saa. Niisiis tuli mul kark alla ajada ja ennast kohale vedada. Õnneks oli Mike taas nii lahke, et viis mind sinna ära. Auto rentimine osutus oodatust palju kallimaks. Me olime arvestanud umbes 350 dollariga aga summa läks kuidagi üle 500 dollari. Kõik sellepärast et Kadri pole veel 25 (lisatasu selle eest 25 dollarit päevas). Pluss veel 5 doltsi päevas rahvusvaheliste lubade eest. Sellistel hetkedel käivad ikka mõtted läbi, et miks me ei võiks 25 aastased kohalikud olla. Autot oli vaja, sest kell 6 õhtul ootas meid juba Fresno väikelinnas perekond, kes meid paariks päevaks enda juurde elama võttis. Nende kodu oli suhteliselt Yosemite rahvuspargi lähedal, mis oligi meie esimene sihtkoht. Juhus, kuidas me selle pere leidsime oli taas ülimalt random. Mäletate kui me sada aastat tagasi veel purjeka peal elasime? Ükspäev kui Kadri väikse aerupaadiga koju aerutas, lehvitas kõrvalpaadist üks keskealine pisut hallipäine härrasmees. Said nad siis jutule ja Kadri rääkis, et plaanime augusti lõpupoole Yosemitesse minna. Muidugi kutsuti kohe enda juurde peatuma. Eks me siis ei arvanud elusees, et sinna lähme, aga kui aeg lähenes saatis Kadri talle kirja, et kas võime tulla ja kuigi neil oli vahetusõpilane Saksamaalt tulemas, lubasid meid kolme ikka enda juurde. Niisiis, tagasi teekonna juurde. Auto renditud alustasime sõitu. Olime kõigest üle Bay Bridge saanud, kui juba sõitsime valele kiirteele :D. Siis ekslesime tunnike Oaklandis ja Berkleys, lendas lugematul hulgal sõimusõnu kuni olime jõudnud taas õigele teele. Edasi läks kõik nagu lepase reega, suureks abiks olid härra Google Mapi kodus üleskirjutuatud kordinaadid. Jõudnud Fresnosse meie peatumispaika, oli vähemalt minul kummaline olla. Tegelikult oli see ju täiesti suvaline pere, keda ainult Kadri oli korra kaugelt paadi pealt näinud. Kõik osutus aga taaskord suurepäraseks. Perekonnas oli siis isa, keda Kadri oli kohanud, ta naine ja ta 17aastane poeg. Härra oli nagu ehtne Stan Smith American Dad’ist. Ta armastas endast rääkida, uhkustas tööjuures,et tal kolm blondi eestlast kodus, rääkis vahetpidamata oma elust kui ta oli noor südametemurdja. Oli uhke oma blondi ilusa naise üle ja muidugi tahtis et ta pojast saaks sama kõva mees nagu tema. Paraku oli poeg pisut pehmeke, kes õmbles kodus oma tüdruksõbrale I LOVE YOU kirjaga patju (sõna tõsises mõttes), aga muidu igati tore poiss. Kuna härra oli olnud elumees sõna kõige otsesemas tähenduses, hakkas ta kohe meile nõu jagama, kuidas me peaks mehi ära kasutama ja iseseisvad olema, pani meie iseloomud paika, õpetas netist astroloogiliselt õigeid partnereid otsima ning kutsus meid oma tütardeks. Peale selle äratas ta meid hommikuti kell pool 7 ja küsis, kas tahame kangemat või lahjemat kohvi. Sinna oleme samuti tagasi oodatud niipea kui võimalik ja kõik olid väga kurvad, et kauemaks jääda ei saanud.
Niisiis, kell kuus jõudsime sellissesse toredasse kohta. Hommikul ootas meid Yosemite. Perepoeg kirjutas meie tungival palvel sõidu peale kolm CDplaati ka, kahjuks paeme nendega edaspidi lendavat taldrikut mängima, sest me ei jaga temaga sama muusikamaitset (hibadihobadi segatud I-miss-you-baby laadi lugudega). Sellegipoolest hindame tema pingutusi. Yosemite külastusest polegi palju rääkida, sest pildid räägivad rohkem ja paremini. Tegime 10 kilomeetrise matka mäest üles kose juurde ja väike sörk alla tagasi. Surmväsinuna tulime koju, bronnisime hotelli kaheks ööks Las Vegasesse ja läksime magama, et varakult 700kilomeetrist sõitu alustada. Teekond on kuskil 7-8 tundi läbi tühja kõrbe. Natuke meie autosisesest tööjaotusest ka. Kadri sõidab (koguaeg) ja teeb asju, millest ajalugu vaikib. Keith loeb kaarti, kirub, et ameeriklased päeva jooksul tänavasilte ja maju uude kohta tõstavad... Pluss tegeleb raamtupidamisega. Mina olen kloun, kes mõtleb vanadele viisidele uusi sõnu, laulab kõva häälega, teeb süüa miksituna pideva möla ja lolli jutuga ja tegeleb muude ebavajalike asjadega.
Praegusel hetkel olemegi autos teel LasVegasesse. Nii me siin elame ja koju keegi enam tulla ei taha..
(blogi on kirjutatud 1.septembril ja jõudis väikse hilinemisega andunud lugejateni :D )
Praeguse seisuga on Vegas nähtud ja oleme poolel teel LAsse. Edasistest seiklustest pisut hiljem.

mucho trabajo, mucho dinero!

Tere talv! Pommuudis on muidugi see, et mul varastati või mul kadus või mul haihtus rahakott kuskil San Francisco salapärastel tänavatel või oli see hoopis bussis? Kes seda enam teab, fakt on see, et mu tähtsad dokumendid nagu IDkaart, juhiload, ameerika pangakaart, 60 dollarit maksev bussi kuukaart, Kadri ID kaart, krediitkaart ja muu oluline eestikaardindus olid selles vanas, aga mulle alati truus rahakotis. Sularaha õnneks seal palju sees ei olnud, kuskil 5-10 dollarit. Kõik juhtus reede öösel vastu laupäeva, kui ma õnnelikult töölt koju tulin. Käisin nagu segane kõik tänavad läbi ja tahtsin San Franciscole peksa anda ja muud koledat veel. Kõige vapustavam oli see, et mu ettemaksuga telefon omas ainult 1-2 kõne krediiti. Raha mul polnud, seega bussiga koju ka minna ei saanud (jalgsi ma koju ei saagi kuidagi). Helistasin Kadrile ja ta võttis imekombel telefoni vastu.
Hiljem selgus, et ka Kadril polnud telefonil raha ning minu kõne oli ka viimane, millele sai vastata. Leppisime kokku, et saame 108ndas peatuses kokku. Ma rääkisin veel kõikide bussijuhtidega ja bussiasutustega ja küsisin mida ma tegema peaksin, kõik olid väga lahked, aga kasu polnud. Pangakaarti ka kinni panna ei saanud, sest telefonil polnud raha. Kõlab küll nagu unistuste olukord :D Kell oli 2 kui õnnetult koju jõudsime. Järgmine päev ajasin asja joonde, tegin politseisse avalduse ja ostsin uued kuukaardid, pangakaardid ja muud möllud. Aga need õrnad õmblused, millega aeg on mu puruksrebitud hinge lappida üritanud, on veel siiani kerged purunema. See oli nali muidugi. Õnneks raha kaartite peal oli alles ja elu läheb edasi. Ja siis mainiks veel nii muuseas ära, mida San Francisco mult nüüd praeguse seisuga võtnud on : kaks paari kõrvarõngaid, plätud, paar pükse, mp3’me ja rahakoti. :D. Aga muu on kõik vinge.
Muidu ikka käime truult tööl ja maksame makse. Oma kodu on jube äge omada tuleks ära mainida. See teeb ikka meele rõõmsaks alati. Eriti suurepärane on see, et meil on pesumasin ja KUIVATI! Oh, seda õnne! :) Seda kõike on meil augusti lõpuni, aga siis ongi aeg lahkuda California ringreisile. Kui mu mälu mind ei peta, peaks 25ndal saabub meie juurde otse Tartu lummavatelt tänavatelt preili Keith Voogla. Siis oleme veel natuke aega SF’s ja ongi on minek. Plaanid on jube suured. Tahame ikka kõik kohad ilusti läbi käia – LA ja Yosemite, Las Vegase ja OC ja Laguna Beachi ja San Diego ja muud asjad, kuhu iganes rattad veerevad. Sedapsi siis.

Vahepeal käisime ära ka Santa Cruzis kui meil Kadriga vaba päev oli. See oli üks vahva reis. Sai ujuda ja päikest võtta nagu kord ja kohus. Hiljem juhtusime veidral kombel ka härra Raidoga Santa Cruzi tänavatel kokku ning sõitsime roheliselt meelestatult koos koju.(Santa Cruzist ka siis pildid :) )






Tööl on ka päris okei. Nalja saab palju. Kingitakse lilli ja uuritakse IKKA VEEL 10 korda päevas Eesti kohta. Sellegipoolest hakkab siibrisse viskama, aga palju pole enam jäänud. Oh, ja nendest inimestest ei hakka ma rääkimagi. Eriti naljaks oli see, kuidas samal ajal, kui ma tellimust võtsin, üks mustanahaline härra oma kujutletava semuga enda kõrval elavat vestlust pidas. Muud ma nagu pajatada väga ei oskagi. Treasure Island on üks tuuline saareke ja ei jõua ära oodata, millal saab kõrbekuumusesse, mida arvatavasti terve Eesti vihkab.
Lõpetuseks, vajutage ruut või katkestage ühendus.

lisamaterjal

Näpud hakksid hirmsalt sügelema ja mõtlesin, et võiks siia siis juba midagi tarka ka kirjutada. Elu on rutiinne, aga seda mitte halvas mõttes. Elame nüüd Treasure Islandil, meil on oma väike tuba. Selle üle on mul kirjeldamatult hea meel. Poolteist kuud on läinud ja ma sain esimest korda oma riided kohvrist kappi panna! Siin olles õpib üli väikestest asjadest nii suurt rõõmu tundma, et tahaks õnnest lausa nutta :D. Mis mind ja Kadrit veel õnnelikuks teeb on Trader Joe's toidupood. Rattamees viis meid sinna poodi, kui me veel tema juures elasime ja seal on lihtsalt nii äge! :D Eile käisime toidusopingul seal kahekesi. Kuigi ma olin just töölt tulnud ja üli väsinud, oli poes tuju lihtsalt laes. Seal on ODAV, tervislik, EUROOPA toit. Pluss seal saab tasuta kohvi ja pitsat :D.
Kui ma ennist mainisin, et peaks uue töö ka kõrvale otsima, siis selleks kahjuks aega pole. Nimelt anti mulle ka esmaspäevaks vahetus. Peale selle - mul pidi täna olema vaba päev. Hommikul äratas mind aga kõne - kas ma täna tööle saaks tulla? Kuna mu rahakott sisaldab praegusel hetkel ühte dollarit, siis olin muidugi nõus. Seal öeldi mulle, et ma võiks homme ka tulla - nii et vabadust pole. Üks huviav asi juhtus ka täna töömanu. No või isegi kaks. Esiteks ümises üks 60ndates india päritolu naisterahvas omaette black eyed peas'i "meet me halfway..." Mis on REAALSELT KUMMALINE nähtus, aga vist siin riigis tavaline. Teiseks küsis üks järjekordne klient, et kus ma pärit olen ja kui ma vastasin, et Eestist ja ootasin vastuseks küsimust KUS SEE ON? siis vastas see mees hoopis, et ma teadsin kunagi päris palju sõnu eesti keeles, aga ainus, mis mul praegu meeles on, on sõna EESTI KEEL. Hämmastav, niiet pole see Eesti midagi nii väike ja mõttetu koht! VOH!
Kunagi kui rohkem aega, siis teen kodust pilte ja jagan teiega. Siin elab üks kutsa ka, nimeks Doc. Ta on nagu Keron ainult musta värvi :D. Uskuge või mitte, aga me juba armastame üksteist :D Ta on tark ja suur ja pisut jässakas. Niiet meil on palju ühist. HAHAHA :D
Üks asi veel, mis mulle muret teeb, on see, et ameeriklastel pole sellist asja nagu veekeetja - kann mis käib stepslisse ja keedab vett. Me oleme juba päris paljudes kodudes ööbinud ja mitte kellegil pole seda. Vesi keedetakse pliidi peal ja jutul lõpp. Seda biiti ma eriti lahti ei jaga, endal neil on igalpool 24/7 nett ja mis kõik luksus veel, aga seda lihtsat asja pole.
Rohkem nagu ei oskagi midagi lisada. Lähen nüüd linna ja naudin oma vaba õhtut, et homme jälle tööle minna!

kuulid ja kodud 2 , Oaklandi eri

Elu ei saa enam kreisimaks ja huvitavamaks minna. Eelmine blogi lõppes siis sellega, et olime paadist lahkumas ja geimehe juurde kolimas. Aga plaanid ei lähe siin maal alati nii nagu peavad. Geimees ütles meile, et kahjuks on tal palju teisi külalisi ja ei saa meid võtta enda kaitsva tiiva alla. Kuna me saime seda üks õhtu enne väljakolimist teada, siis oli suhteliselt kahtlane seis. Polnud aimugi, kuhu me lähme. Kurtsime siis oma muret piraadile. Ta on üks äraütlemata hea südamega piraadihärra ja ta pakkus meile välja, et me võiks minna tema sõprade juurde Oaklandi TEATRISSE elama. Kuna meil polnud mingit teist varianti, siis olime rõõmuga nõus. Seilasimegi siis ühel hommikul meie armsa purjekaga Oaklandi sadamasse ja sõitsime teatrisse. Siin elab palju erinevat rahvast – kes on dirigent, kes on arst, kes teeb hula-rõngaid ja nii edasi. Ühesõnaga äärmiselt kirju seltskond. Meil on au magada otse teatrilava peal, mis on iseenesest huvitav kogemus. Kõlab nagu unistuste kodu ja see koht siin, teater nimelt, ongi väga väga äge koht - suur ja palju tubasid ja palju huvitavat rahvast ja mida kõike veel. Natuke (loe: VÄGA) paha asi aga selle juures, mis sunnib meid siit peatselt välja kolima, on see piirkond. Nimelt Oakland. Kes teab, kes võib olla ei tea, aga Oakland on terves Ameerikas kõige kriminaalsem koht üldse vist. Siin pole üldse raske kuuli saada, siin on gängid bängid ja kõik nagu filmis. Kuulsin, et siia teatrisse on auto sisse sõitnud ja mingi tulistamine olevat siin lähedal olnud. Meie kõik töötame tavaliselt aga hilja õhtuni ja siis on väga keeruline siiakanti pääseda. Esimene õhtu kui siia tulime sai palju nalja. Esiteks lõpetasin töö mina, Raido tuli mulle vastu ja siis läksime Kadri tööjuurde, kes töötas 12ni. Niisiis BARTi (metroomoodiasi) peale. Jaamast kuni meie koduni on kuskil 1,5 miili kõndida. Meie asusime siis „rõõmsalt“ teele. Tänavad olid tühjad, inimesed kes meid kaugelt nägid rääkisid omavahel, et : nad küll on vist eksinud vms... Hommikul kui rääkisime inimestele, et siia kõndisime ütlesid kõik, et me oleme peast hullud ja enam seda nalja ei teeks. Õnneks midagi ei juhtunud, ainult ühest autost visati meid vahetult enne kodu jogurtitopsiga. Järgmisel päeva õhtul kutsusime dirigendi endale jaama järgi ja siis avastasime, et kui inimesed selle BARTi pealt maha tulevad on kõigil autod järgi ja taksod ootavad ja keegi jaamast jalgsi kuhugi ei liigu. Ah siis nii käivad need asjad siinkandis :D. Teistel päevadel millal me siin elame (elasime) oleme pidanud võtma rongijaamast takso, mis on küll natuke kallis, aga teist varianti lihtsalt pole. Jalgsi ma siin enam öistel tundidel ei liigu! Dirigent kolis Kanadasse, müüs oma auto maha, ta oli ainuke kes oleks viitsind meile öösiti vastu tulla. Niisiis tuli taksoga läbi ajada. Püsides selle dirigendi teema juures, siis tuleks mainida, et ta on väga huvitav inimene. Nimelt oskab ta natuke eesti keelt, sest kirjutas/kirjutab Arvo Pärdist lõputööd. Üldse meeldib talle väga eesti ja tahab seda keelt Kanadas olles õppima hakata. Polnud just väga tavaline tunne, kui ta hommikul küsis eesti keeles: Kas te kohvi soovite? :D Aga kuna USA on tema jaoks (ja ka minu jaoks tegelikult) täiesti kultuuritu koht, siis ta leiab, et mingit väljundit tal siin pole, nii et tuli Kanadasse kolida. Meil oli temaga üldse suht ühesugune mõttemaailm, erinevalt teistest ameeriklastest.
Oaklandist tuleb uttu tõmmata, see on FAKT. Samas on positiivne see, et kui ma siin olles kuuli saaks, siis saaks automaatselt räppariks hakata. Couchimisest on mul ka nüüd täitsa siiber, sest tahaks lõpuks elada nii, et iga kolme päeva tagant ei peaks asju pakkima. Õnneks leidsime ühe koha Treasure Isalndil. Seal on pakkumisel üks tuba, hinnaga, mida ma endale enamvähem lubada saan. See on kaheks nädalaks, aga praeguseks sellest täitsa piisab. Täna käisime kohta vaatamas ka. Väga väga väga normaalne kohake, ja mees, kes seal sees elab on ka väga normaalne inimene. Seal on veel mõned toanaabrid, keda veel kohanud pole. Tal on suur kutsu ka, kes meid kohe omaks võttis. 80% tõenäosusega on see koht meie.Tuba vabaneb 1. augustil ja niikauaks lähme tagasi Chris alias tour de france’i juurde. Tööst niipalju, et saan teha ainult kolm vahetust nädalas, tunde aga suhteliselt normaalselt. Samas tuleb ikka uus töö otsida juurde, muidu jääb napiks. Kadri töötab ka hoolsalt ja Raido läks paariks päevaks Santa Cruzi.
Huvitav vahepala ka sekka. Olime Raidoga just töölt tulnud ja hakkasime dubstepi peole minema (Kadri oli oma peikadega koos samalajal :D) Niisiis ootasime bussi ja tulid kaks meest, küsisid midagi bussiliikluse kohta. Meie vastasime küsimusele ja järgnes kohe tüüpiline küsimus: kust te pärit olete? Ütlesime, et Eestist, edasised küsimused said sellise vastuse: lähme peole, elame saare peal paadis (siis veel elasime seal) ja me ei tea veel kuidas koju saame. Nad hakkasid kõva häälega naerma ja ei uskunud ühtegi sõna, mida me rääkisime, kuigi kõik oli sulatõsi. Samas sellist jama on keeruline uskuda küll, kui sügavalt järgi mõelda. Bussis võtsid nad oma targad mobiilid välja ja hakkasid küsima, kes on eesti president ja peaminister ja riigikogu spiiker jne. Me teadsime muidugi ja lõpuks pidid nad meid uskuma. Lõpetuseks lasti eesti hümni ja inimesed tõusid bussis püsti ja võtsid mütsi peast. See oli vahva. Aga see õhtu oli veel üllatusi täis. Rõõmsalt tulime peolt koju ja helistasime piraadile, kes oli lubanud meile vastu aerutada, aga kahjuks ta ei kuulnud oma telefoni ja me pidime rannas magama :D. Kodu oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Paari tunni pärast ärkasin üles, sest jube külm oli, helistasin uuesti ja õnneks sain ta kätte. Nii et kõik lõppes õnnelikult.
Vot nii on lood siinpool sood.
(NB kodustele: PÕHISEADUSE KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE ON VAJA RAAMATUKOKKU TAGASTADA!!! Sain juba kurja kirja. Ettetänades).

Oh boy, it's well to say: Good Morning USA!

Tervetuloa virolaiset!
Ma töötan. See on vahel väga naljakas ja vahel kohutav piin, vahel närvesööv, vahel huvitav ja vahel hirmutav ja vahel ajan kõik tellimused sassi. See juhtub siis, kui viimased pool tundi või tund on jäänud - keel on sõlmes, elu jookseb silmade eest läbi ja jalad löövad tuld. Üldiselt on mul suva, sest ma ei võta seda asja väga tõsiselt. Võibolla peaks, mõtlen ma vahel, aga ega sel väga sügavat mõtet vist ei ole. Reede, laupäev, pühapäev, esmaspäev on mul tööpäevad, erinevalt 5-7 h korraga.
See nädal oleme elanud väga hämmastavas kohas, nimelt sailing boat'i peal, ehk siis sääne suurematsorti purjekas. Tuleks mainida, et see on elu üks lahedamaid kogemusi. Laev on Treasure Islandil (aarete saar tõlkes), aga mitte kuskil sadamas, vaid suvalises kohas vee peal. Paadile pääsemine on ka omaette ettevõtmine. Kõigepealt tuleb linnast sõita üle Bay Bridge'i saarele, siis tuleb kõndida randa ja seejärel tuleb tavaliselt keegi väikse aerupaadiga järgi, et laeva peale saada. See pole üldse lihtne seiklus ja igakord saab sellega palju nalja. Pole just eluunistus hommikul vara, kui Kadri koju tuleb, ajada end püsti, ronida kuskilt väiksest trepist kõikuva aerupaadi peale ja siis talle vastu sõuda... Aga see teeb jällegist elu väga põnevaks. Kõike peab etteplaneerima. Kui linna minek on, siis tuleb kindel olla, et kõik on kaasas, sest naljalt sinna laeva tagasi aerutada ei viitsi. Ükspäev pidin pesu pesema. See tähenas seda, et hommikul tuli kõik must pesu kaasa pakkida ja peale tööd said seda siis pesumajja pesema minna. Raido on siin ühe elu laheda pesumaja avastanud, mis on kohvik/baar/pesumaja kõik koos. Seal on ka niisama äge chillida, sest peale kõige muu on see ka väga odav.
Laeva peal on kõik eluks vajalik põhimõtteliselt olemas - köök, vannituba (niivõrd kuivõrd), paadiomaniku magamistuba ja siis niiöelda suurtuba vms, kus meie peatume. Selleks, et kraanist vett saaks peab jalaga pumpama, dussi jaoks peab enne vett soojendama ja siis tuleb jälle pumbata, et dussist vett tulema hakkaks. Vahel laev kõigub ja merehaigustuleb peale, aga üldiselt harjub sellega väga hästi ja suurt probleemi sellest ei ole. Paadiomanik ise näeb välja nagu merekarust hipi, meie ise kutusme teda omavahel piraadiks. Aga ta on äärmiselt muhe sell, kes ikka veel äsja woodstockilt tulnud. Ta ei salli USA poliitikat, ta räägib koguaeg 60ndatest ja 70ndatest ja tal on stalker (mingi naine, kes tahab taga peret luua). See naine helistab talle päevad läbi ja ei jäta rahule. Nende kõikide asjade pärast ta on otsustanud oma laevas elada ja varsti lahkub laia maailma uut elukohta otsima. Hommikul teeb meile pannkooke ja kohvi ja homme viib meid purjetama. Nii me seal paadikeses elame kolmekesti, kui igav aerutame kaldale ja otsime veel põnevust linnast. Halb on see, et siin on ilm millegipärast jube külmaks läinud ja sooje riideid nagu eriti kaasas pole. Mina olen endale kõrvapõletiku ja kurguvalu sebinud. Üldiselt see väga ei häiri, ainult siis kui kõrvad jubedalt valutama hakkavad. Järgmiseks plaanime Castrosse ühe omasooihara härra juurde elama asuda, kes meile kirjutas. Ta on arst ja ma loodan tema peale, et ta mu kurgu ja kõrvad ja põlve (mis ei liigu hästi) korda teeks.
Ohjahh, elu on ikka huvitav. Aga mis ma siin enam, panen mõned pildid ka siis meie elukesest ja ootan ka siia Eesti ilma.

32. päev

Heihei!
Ma nüüd põhimõtteliselt töötan. Sellega on päris palju nalja ka saanud, aga töö on töö. Kui ma niiöelda intervjuule läksin, piilusid kõik mind kordamööda nurga tagant nagu ma oleks mingi tulnukas, mis oli vahva. See nädal vahetame väga tihi elukohta. Oleme juba kaks päeva Matti juures olnud, kes oli väga äge. Siis kolisime Golden Gate Pargi juurde, kus elab Chris, kellega me olevat ka couchsurferite peol kohtunud. Aga seal oli niipalju erinevat rahvast, et ta nägu nagu väga ei meenunud küll. Kolme legendaarset eestlast mäletavad muidugi kõik! :D Ta on jalgrattafänn ja vaatab päevad läbi tour the france’i. Peale selle on ta üli tervislik, mis on hea, sest ta külmkapp on salatit ja muud normaalset kraami täis, millest ma olen vägaväga palju puudust tundud. Üldiselt on toit ainus asi siin, mis kohe üldse peale ei lähe. Kõik tavalised toiduained nagu näiteks juust ja sai (leiba ei eksisteeri muidugi) on ka imeliku maitsega. Muu on tipptopp, inimesed on vahvad ja teevad tuju heaks. Ühel varasel hommikul sõitsin bussiga ja bussijuht kommenteeris iga sissetulijat üle bussi ja tutvustas linna ja viskas koguaeg nalja, mis tegi tüütu teekonna väga lõbusaks. Kui me Matti juures olime, juhtus selline asi, et Kadri tahtis mulle võtmeid anda, et ma sisse saaks, aga unustas need tuppa. Niisiis pidin neli tundi endale tegevust leidma. Siin pole see üldse probleem. Läksin Starbucksi kohvikusse ja istusin seal veidi ning väikse aja pärast rääkis terve kohvik Eestist. Mulle osteti kohvi ja süüa ja rääkisin seal suvalistega oma paar tundi juttu. Hämmastav, et inimesed Californias ikka teavad Eestist imelikult palju. Peale selle võtsin ma veel päeval tasuta burksi ka, nii et kas elu saab veel ilusam olla? :D Veel inimestest – täna olin jube väsinud, kuna tulime eelmine päev hilja koju ja ma pidin juba hommikul varakult asju ajama minema. Väsimus oli tappev ja ma ei suutnud bussi ära oodata. Siis aga ilmus mingi vanem mustanahaline härra bussipeatusesse, kes muidugi rääkis omaette, aga ta polnud mitte tavaline omaette rääkija. Ta jutt algas nii: „I have a dream today. I have a dream that one day this nation will rise up… “ jne. Ta pidas M.L. Kingi kõnet omaette mitu korda otsast peale, mis oli päris lustlik vaatepilt. Ma olen orienteerumise alal ka siin palju arenenud. Rumalaid hetki tuleb ikka ette, aga areng on märgatav. (Kes mind tunneb, teab kui halb ma sellel alal olen/olin). Mis ma siis veel avastanud olen? Siin võib pidzaamaga linnas ringi käia – tavaline nähtus, siin on palju kergem kodutu olla, siis on palju kergem rõõmsam olla, sest kõik on väga sõbralikud ja vastutulelikud, siin saab kõigi toiduainete peale kolm korda rohkem raha kulutada. Jogurtit siin teha ei osata, kodujuustust rääkimata. Siin on külm tuul. Ma olen isegi kurguvalu saanud. Jaa! miinimum palk on 9.78 tunnis, ehk siis kuskil 100 krooni ringis. Pole paha, mis? Bussipilet on kallis ja ma üritan koguaeg bussijuhte aegunud piletitega petta:D. Täna oleks aga äärepealt vahele jäänud ja tuli ikka 2 dollarine pilet osta. Jamavärk. Vahel tuleb ka rumala idaeurooplase mängimine kasuks – nii saab palju raha kokku hoida.
Elu on muidu huvitav ja saab ainult huvitavamaks minna. Homme kolime siis laeva peale elama, täitsa põnev, mis meid seal ees ootab. Paadiomanik ise näeb välja natuke nagu mereröövel või piraat või miskit, aga seda ägedam.
Aeg läheb ka ikka jõle kiirelt, juba olen üle kuu siin elanud ja avastanud, et kuigi mulle kohutavalt meeldib siin, on Eesti ikka ülekõige! :)
(Tervitan naamat ja aisat ning kõiki teisi Uibo ja Mäekivi nimelisi)

spare some change?

Sellel ajal, kui ma nüüd kirjutanud ei ole, olen tegelenud tööotsimisega. Läinud on nii ja naa, aga tööd ikka veel pole. Ma ei kujuta ette, mis ma veel tegema pean või pigem mis ma valesti teen. Olen langenud ka nii madalale, et proovisin Burger Kingi, lubasid mulle helistada, aga siin lubavad üldse inimesed liiga palju asju teha, mida nad tegelikult ei tee – kui asi puutub töösse.
Kirjeldaks siis näiteks oma eilset toredat päeva. Olime viimast hommikut Nicki juures, panin asjad kokku ja lahkusin linna, et minna jälle tööd kerjama. Kadri jäi koju ja hakkas meile uut kodu orgunnima, muidugi jälle couchsurfingu kaudu. Linnas käisin siin ja seal. Esmalt läksin Starbucksi, et teavitada neile, et olen online- aplikatsiooni juba täitnud ja keegi mojalt soovitas mind ka. Kõik selleks, et ikka rahvamassi hulgast silma paista. Rääkisin Vanessaga, kes on vist maailma kõige rõõmsam inimene, ta suu oli koguaeg rohkem kui kõrvuni, aga lubas alles kolmapäeval tagasi helistada, kuna läheb linnast välja. Liikusin edasi ja jõudsin kaubanduskeskusesse – seal ka palju restorane ja kohvikuid. Ligines mingi vanem Itaalia härra kui mitte öelda känd. Hakkasin juba põgenema kui järsku tabasin end mõttelt, et võibolla peaks võimaluse andma, sest mine sa tea - äkki härra oskab soovitada mingit töövarianti? Niisiis hakkasin taga rääkima ja tuli välja, et on mingi restorani omanik – andsin talle oma CV ja rääkisin, et mul on kogemust. Vestelnud taga põguselt sai mulle kiirelt selgemast selgemaks, et teda eriti ei koti minu tööotsimismured ja mu palkamine pole ka ta kavatsuste hulgas. :D Viisakalt jätsin taga hüvasti. Suundusin edasi, jagasin CVsid siin ja seal ja täites toredeid aplikatsioone.
Vahemärkusena: Hasan, kes mulle DJ ametikohta pakkus, üritab mind iga päev aidata, absoluutselt kõigega. Päevas tuleb umbes kolm sms’i, kuidas ta mind täna aidata saaks – Kas aitan kolida? Tahad minna randa? Tahad ma viin sind rongijaama? Kuidas läheb? Kus sa oled? Aga tööga ta mind enam aidata suutnud pole. Väga kena, et ta nii abivalmis on, aga fakt on see, et iga ta saadetud sõnum läheb mulle maksma 1,2 krooni ja vastu saadetud sõnum sama palju (siin on siuke süsteem, et maksad ka sissetulevate kõnede ja smside eest). Telefoni pidamine on siin üldse väga väga kui mitte öelda VÄGA kallis lõbu. Ma pean iga nädal ostma 15 dollari eest kõnekrediiti, sest see saab ülikiirelt otsa – ükskõik kui vähe ka rääkida ei üritaks. Kuna näpud on suht põhjas, ei tee ta abipakkuvad smsid eriti elu kergemaks :D.
Nüüd räägin millestki toredast. Meil on nädala jooksul vaja kolm korda kolida. Praegu oleme juba uues kohas – Matti juures, kuhu jõudsime eile. Mattil oli külas ka ta sõbranna. Mõlemad on väga lahedad inimesed. Matt on Eestis käinud mitmes kohas, näiteks Pärnus ja Tallinnas muidugi. Teadis kohe põhifraasi – terviseks, küsis kas pronkssõduri mured on lahendatud ja kõike muud veel. Tundus, et teab Eestist rohkem kui mina. Ta on elanud paar aastat ka Leedus, kuigi seda keelt ei oska. Põhimõtteliselt ta lemmikpaik maailmas ongi Ida-Euroopa. Ma olin kõigest sellest väga vaimustunud. Siis küsis ta ka eesti filmide kohta, et kas ma oskaks talle midagi soovitada. Kui ta sai teada, et laulvast revolutsioonist on film tehtud, vaimustus ta kohe. Siinkohal pöörduks oma kalli issi poole, kes võiks mingeid häid klassikalisi eesti filme soovitada, sest mina härra Keeduse suurepäraseid üllitisi nagu Somnanbuul ja Georgica talle väga pakkuda ei taha. Jennifer – Matti sõbranna – tahab väga mind tööotsimisel aidata ja lubas teha kõik endast oleneva. Peale selle pakkus ta meile 10ks päevaks oma kodu valvata ja loomade (papagoi ja kaks koera) eest hoolitseda kui ta ise ära on. Niisiis on meil augusti lõpupoole mingi koduvariant jälle. Kui me siit toredast kohast, kus meil on lausa oma tuba, reedel lahkume, kolime me uude kohta kuni pühapäevani ja SIIS...! Ja siis ja siis ja siis! Seda ootan ma kõige rohkem - me lähme neljaks päevaks laeva peale elama! Mingi onu elab oma laevas juba kaks aastat ja seikleb sellega mööda ilma. Ta ankurdab ennast siinkands sellel ajal ja saame seal natuke elada. Paadiseiklustega liitub arvatavasti ka Raido, kes on praegu LA’s.
Soovige edu, ma lähen nüüd jälle tänavatele surfama.

liig mis liig

Alustuseks mõned pildid, mis ma õnneks Kadri aparaadist leidsin. :)

Juttu ei ole palju. Ma sain tööd. Reedel helistati ja öeldi, et tahavad mind palgata ja esmaspäeval pidin põhimõtteliselt alustama. Ma olin rõõmus. Aga esmaspäeval selgus kohutav tõsiasi. Nad arvasid kindlalt, et ma olen vähemalt 21 (kuigi CV peal on sünnipäev kirjas?!) Mul polnud aga aimugi mingist piirist ja ma ei osanud seda üldse oodata. Täna tuligi siis kõne, et meil on väike probleem - sa polegi veel 21, kahjuks siis ei saa seda tööd sulle pakkuda. See oli ikka väga väga väga masendav laks. Peab jälle otsast alustama. Muud nagu midagi erilist juhtunud ei ole - nädalavahetusel käisime korra väljas Kadri töökaadriga. Muidu oleme niisama passinud, kes tööl, kes peseb pesu ja kes teeb tooreid kartuleid õhtusöögiks. Täna lõppes ka meie harmooniline pereidüll, nimelt lahkus venna meie kodust, mis varsti enam pole ka meiegi kodu. Nick tuleb tagasi ja Kadri teeb talle kaneelisaiu. Lisaks sellele murrab Kadri noorsandide südameid.. :D



AHOI!

väikese tärniga lugu

Paar päeva oleme nüüd täiesti tsivilisatsioonist väljas olnud. Kuna nõudlus on suur, üritan kõik meie tegemised ja toimetused kirja panna. Kui enne tähendas „meie“ rohkem Kadri ja Mari seiklusi, siis „meiega“ on liitunud ka härra Pill ehk Raido. Peremudel on meil täitsa hästi väljaarenenud. Kadri on meie organiseeritud, kaine mõistusega ja teadlik, siiamaani veel üksikema. Mina ja Raido aga loomulikult tema hullud lapsed, üks lollim kui teine. Kui ma nüüd meie seiklusi kirjeldama hakkan, siis saab võib olla selgeks, miks just nõnda.
Pühapäeval oli 4.juuli, ehk siis väga tähtis päev Ameerika Ühendriikide jaoks. Meie jaoks ilmselgelt see erilist (mingit) tähendust ei oma. Siiski oli niipalju juttu selle ümber, eriliselt palju räägiti imelisest ilutulestikust ookeani ääres - järelikult tuli ära näha. Pikalt ma sellest päevast rääkima ei hakka, sest seda jama on päris mõttetu kommenteerida. Kõndisime Kadriga õhtul linna - liiklus oli kokkujooksnud, rahvamassid kõndisid ookeani poole, istusid maha ja hakkasid oma hiigelsöögitavaari, mis oli suurtes kastides kenasti kaasapakitud, hävitama. Kell lõi pool kümme – kõlasid imalad ja vabandust aga ka odavad „me oleme vabad uhked ameeriklased“ laadi laulud. Selle kõige taustaks ka kauaoodatud ilutulestik. Vahva, aga minumeelest on Põlva linna uueaastatulestik ka parem. Paugutatud ja laulud lauldud, läks rahvas laiali. Ja nii ongi.
Nüüd aga millestki palju huvitavamast. Esmaspäeval magasime päris kaua. Teisel kahel pereliikmel oli tulemas kolm vaba päeva. Mina üritasin aga kohusetundlik olla ja läksin linna, et jällegi tööd otsida. Äsja linna jõudnud, helistas aga Kadri ja ütles, et nad lähvad kolmeks päevaks pulma. Ilmselgelt ei tahtnud ka mina ebasõbralike sakslastest korterinaabritega SF’sse kopitama jääda. Paar kohta käisin siiski läbi, aga tuli koju tagasi minna ja asjad pakkida. Konks oli selles – pulm toimus Tahoe järve ääres, mis on siit umbes nelja tunni autosõidu kaugusel. Kuna Raido ja Kadri vaatasid terve päev sarja Alaska eksperimendist ehk ellujäämismatkast, siis tuli neilgi tuhin mingi suurem seiklus ette võtta. Plaan oli selline – lähme rongiga Richmondi ja sealt edasi hääletame. Noh, ja me läksimegi, aga me polnud arvestanud paari tähtsa asjaoluga. Richmond on nimelt natuke teistsugune linnake. Kirjeldagem siis mida me kogesime – seal elavad põhiliselt mustanahalised. Kell kuus on tänavad tühjad, et sisse saada KFC’sse (kiirsöögikoht) tuli uksele koputada. Tunni aja jooksul, mil seal linnas olime, saime vähemalt neli hoiataust kohalikelt, et siin on ohtlik, minge ära! Hääletajaid kardetakse. Küsisime mingi mehe käest tänaval nõu ja küüti. Ta ilmselgelt kartis meid ja ütles, et läheb kohe kirkusse ja loeb kolm tundi piiblit. Hästi. Minul nagu oli väike hirm nahavahel ja otsustasime sealt linnast lahkuda. Kell oli ka juba päris palju ja hakkasime otsima kiirelt alternatiive. Variandid olid väga halvad – oleks saanud ainult natuke lähemale sihtkohale ja pidanud seal hommikuni uut bussi ootama. Raido tahtis minna, mul oli täiesti savi ja Kadri pani mõistuse pähe. Siin lõigi esimest korda targa ema loomus välja. Jumal tänatud. Läksimegi siis tagasi koju ja uus plaan oli hommikul vara auto rentida, mis muideks tuli odavam kui bussi/rongipiletid. Teisipäeva hommikul läksime uuele katsele ja see õnnestus. Keskpäevaks olime kohal. Ilm oli soe, päike paistis, maja, mis oli pulmapidustusteks üüritud, oli hiigelsuur, kahe köögi, kahe mullivanni ja miljardi magamistoaga. Natuke peaks vist seletama, mis pulmaga tegu oli. Mina olin noorpaari kohanud korra geiparaadil (ärge valesti arusaage, see polnud geipulm), Kadri nägi neid esimest korda, Raido oli nendega Mehhikos seigelnud. Aga meid kõiki oodati, mis oli väga armas. Üritus kestab nädal aega ja laupäeval peaks olema pulm. Kuna emal ja vennal on vaja neljapäeval tööl olla, siis ei saanud me kauemaks jääda. Need kaks päeva, mil seal viibisime, olid aga väga vahvad. Päevitasime ja ujusime Tahoe järve ääres, mis on imeilus. Mitmetuhande meetri kõrgusel on suur järv ja selle ümber lumiste tippudega mäed. Vesi ei olnud väga soe, aga täiesti ujutav. Päike küttis kaks päeva ja kõrvetasime ennast päris korralikult. Tahoe on ise väike linn, kus põhiliselt viibivad turistid. Mina armusin sellesse järve ja linna küll päris ära. Tegime ka palju pilte, aga eile õhtul õnnestus mul mingi erilise idiootsuga kõik pildid digikas ära kustutada. Nii et kahjuks pole palju teiega pildimaterjali jagada. Kuna rendiauto pidi olema tagasi neljapäeva hommikul kell 8.30, siis lahkusime Tahoe äärest neli öösel. Tubli Kadri sõitis terve tee ja meie magasime. Nii kummaline kui see ka poleks, kui linna tagasi jõudime, tuli mul korra isegi kodune tunne peale.

brimbrimbrim trahtrahtrah

Eile oli mu esimene ja eelviimane tööpäev DJna. Kui mul oleks ka DJ nimi, siis oleks see kindlasti DJ Olav, kahtlemata. Ma olin enne minekut tegelikult väga hirmul. Kõige jubedamaks tegi asja see, et meie couch Nick helistas töölt ja ütles, et see on ikka nii kahtlane diil ja ta kardab väga minu pärast. Mu peast jooksid läbi kõikvõimalikud õudusfilmi stsenaariumid: a) tapetakse b) müüakse maha c) tükeldatakse d) vägistatakse jaa nii edasi. Aga millegipärast ma siiski ei mõelnud minemise suhtes ümber ja jumal tänatud, et ei mõelnud. Võtsin ette ja läksin caltraini peale - sihtkoht Mountain View, mis on umbes tund aega SFst kaugemal. Ikka veel olin hirmust iga hetk minestamas. Jõudes sihtkohta tuli härra Abuu, nimeks Hasan, mulle vastu ja oli väga tore. Näitas linna ja siis sõitsime tema restorani, mis oli väike ja mitte väga uhke, aga rahvast oli palju - kõik Abuud. Siis hakkas töö pihta - uurind läbi härra pleilistid, teadsin ma kohe, mis stiili muusika siin peale läheb. Seejärel otsisin oma mälusoppidest üles sarnase stiiliga eesti muusika arstisid ja siis läks lahti. Ma tahtsin väga just eesti muusikat mängida ja ka härral ei olnud midagi selle vastu. Alustasin rahuliklut Rolf Juniorist ja kuna see lugu sai kohe kiita ei hoidnud ma ennast enam tagasi, mängisin kõiki tervamaid (loe: nürimaid) pliiatseid karbis. See kõik tegi mulle niipalju nalja, et ma lihtsalt PIDIN ka Vaido Neigause indialaste seas kuulasaks mängima. Mõeldud, tehtud. Aga siiski, k6igi lemmik - muidugi VARJUD! Hiljem tuli aga mingi natuke hull tüdruk oma indiamuusika plaadiga ja palus seda mängida ja ega mul selle vastu midagi polnud ka. Kella kahe paiku öösel toodi mind ilusti tagasi SFsse. Homme lähen uuesti ja vaatab, mis nalja ma siis korda saadan. See, mis on minu jaoks kvaliteetkraam neile nkn peale ei lähe, niiet... :D
Järgmine hommik polnud kerge. Kell 9 oli äratus ja matkama minek! Sõitsime linnast välja, üle Golden Gate silla ja mööda kohutavalt kurvilisi teid kuni jõudsimegi pärale. Täpsustaksin siinkohal, et meie eelmine couch Benjamin Abram (Gisela sugulane raudselt :D) kutsus meid matkama. Maksime 5 dollarit ja astusime rajale. Arvasin, et tuleb kergem matk, aga kaugel sellest. Me kõndisime maha kuskil 15 km, millest vähemalt pool, kui mitte rohkem oli 90 kraadi ülesmäge. Lihtsast jalutuskäigust kasvas välja hardcore matk usside ja sisalikega. Aga nüüd vaja uuesti rong püüda ja DJ Olav pulti lasta! :D

Paar ääremärkust veel: Nick lahkus täna Sveitsi ja meie võõrustame tema eest siin ühte saksa tüdrukut, kelle kaks sõpra ka võib-olla jäävad siia mõneks ajaks (üks sakslane ja teine austerlane) pluss peame veel Raido siia sisse smuugeldama ja veel ühe Eesti tüdruku (Kadri sõbranna, kes on läbisõidul). Niiet rahvast järkub.

Kirjutamisteni!

märk sihikul

Meil läheb endiselt hästi. Kõige rohkem SF juures meeldib mulle see, et lähed hommikul välja ja siis asjad lihtsalt juhtuvad ning kunagi ei või teada, kus õhtu lõppeb. Eile oli pesupäev. Pesime kõik ilusti pesumajas puhtaks ja koristasime oma uut kodu hoolega. Kadri rääkis nii muuseas Nickile soovist saada jalgratas, et sellega siin ringi sõita/tööle minna ja kui me hilisõhtul koju tulime (Nick juba magas) avastasime toast jalgratta. Ma veel ei tea KINDLALT, kellele ja miks, aga arvatavasti Kadri soov lihtsalt imekombel täitus?! Preilil oli veel niipalju õnne, et sai endale töötunde juurde ja nädalavahetusel saab seal samas kohas (The Brick Yard) ka ettekandja tööd proovida. Mina olen endiselt töötu, aga näen juba natuke valgust tunneli lõpus! :D Kuna Kadri oli eile õhtul tööl, sain mina kokku Raido ja ta inglaset sõbra Tomiga. Läks siis jutt mu olematu töö peale. Tom on hull (heas mõttes) ja võttis asja kohe käsile. Häkkisime sisse Kadri couchsurfigu profiili (mul puudub see kahjuks siiani) ja ta tegi suured ümberkorraldused. Current Mission: "To get a damn job in San Francisco" ja sada muud muudatust veel. Ta on sellel alal kindlasti kroonimata kuningas. Ei läinud kaua kui sain pakkumise töötada ühe õhtu DJ'na mingis restoranis. Natuke halb on see, et see asub SF'st väljas, aga ma olen suhteliselt kindel, et võtan pakkumise vastu. Palganumber kõlas ka päris ahvatlevalt. Keeruline see töö olla ei saa, sest eks ta muidu poleks seda pakkunud. See tähendab järelikult seda, et kui kõik läheb hästi, siis tuleb väike seiklus üksi ette võtta. Ma üritan olla avatud raamat, sest kui mitte praegu, siis millal veel? (Väike hirm on ikka ka tegelikult). Kindlasti ei lõpeta ma ka siinkandis tööotsimist, täna see jätkub täie hooga.
Et miks me siis alles hilisõhtul saabusime? Tom vedas meid couchsurferite kokkusaamisele, millega ka Kadri peale tööd liitus. Seal sain veel visiitkaarte, ja jagasin CVsid (jah, need on mul ALATI kotis!) - tuleb ühendust võtta ja proovida. Kõik siin elavad mulle tööotsimisel kaasa, loodetavasti ei vea ma kedagi alt :D

kuulid ja kodud

Niisiis, mul on kõik juba sassis, sest niipalju on juhtunud ja mul polegi nagu aega olnud, et midagi kirjutada. Aga ma üritan nüüd kõik järjest meelde tuletada.
Pooleli jäi sellest, et olime seal unelmate majas oma teise couchi juures. Reede oli siis see päev kui käisime söömas ja istusime ja rääkisime niisama. Laupäev oli huvitav päev. Kadri leidis mingi töö, hostess'ina. Peab inimesed lauda juhatama, muud midagi. Aga töötunde on tal kahjuks üsna vähe, nii et üritab sinna kõrvale ka veel midagi leida. Mul pole veel niipaljugi õnne, justnimelt ÕNNE, olnud. Aga ma ei anna alla!
Siis laupäevast täpsemalt: Kadri pidi minema hommmikul tööle. Mina jäin üksi, kõndisin mööda tänavaid vaatsin ringi, astusin mõnda kohta sisse ja küsisin tööd. Igav oli. Meil oli selleks päevaks ka mingi korteri-diil kokkulepitud, pidime seda nimelt vaatama minamema. Kadri ei jõudnud töölt tagasi ja ma läksin üksi. Korter oli väga normaalses hinnaklassis, mitte midagi erilist, aga täitsa hea pakkumine. Juhtus paraku nii, et viis minutit enne võeti see meie eest ära... Väga halb, aga siin sellised asjad juhtuvad. Kadri sai töölt vabaks korraks, sain taga kokku ja siis omakorda saime kokku selle uue Eesti poisiga. Kadri läks uuesti tööle ja ma kõndisin Raidoga geipeole. Õige paraad oli tulemas küll alles pühapäeval, aga pidustused olid terve nädalavahetuse. Niisiis oli Dolorese pargis mingi homoüritus. Kui meie sinna jõudsime, oli see äsja läbi saanud (7 paiku õhtul), aga inimesed otustad paraadi teha. Kohtusime seal Raido teiste Mehhiko, Saksa, Inglise jaaniiiedasi sõpradega. Ma pole elu sees midagi sellist näinud, mis toimus. Inimesed olid akende peal paljalt, igatpidi, tagurpidi, sildikestega, ja mis veel tänavatel toimus. See on lihtsalt kirjeldamatu. Inimestel siin on, vabandust aga, TÄIESTI POHHUI, absoluuselt kõigest. Kahjuks polnud mul fotokat kaasas, aga ma üritan teile mojalt pilte sebida. Aga jah, kirjeldamatu lihtsalt mis toimus. Ma käsin terve aeg suu ammuli ringi ja ei saanud midagi aru. Mind ei saa vist küll enam millegagi üllatada. Alguses liikusime suures kambas, siis kaotasime kõik teised kuidagi ära ja tsillisime Raidoga kahekesi Castros, kuni ka Kadri meiega liitus. Pidu lõppes tänavatulistamisega, kus kaks inimest sai surma ka. Me polnud siis veel Kadriga kokku saanud, aga ta oli põhimõtteliselt täpselt seal, kus see juhtus, meid otsides, täiesti üksi . Läksime tagasi koju oma couchi juurde ja päev saigi otsa.
Pühapäeval käisime rannas, sest hästi ilus ilm oli. Couchi sõber viis meid umbes 40 minutit linnas välja. Kadri läks surfama ka. Mina ei läinud sest vesi on siin külm ja lihtsalt kuidagi läks nii, et ma ei saanud proovida. Ma pole üldse kurb, sest see on üsna hirmus isegi. Lained olid nii suured ja vesi külm. Mina sain päevitada, mis oli siiamaani mu unistus olnud. Kadri aga surfas, täitsa osav oli ta ka - ühe laine sai lausa kätte. Olen uhke ta üle. See couchi sõber on väga naljaks tüüp. Ta tuba on nagu seapesa, aga kui ta kuhugi välja läheb, siis tal on alati ilusasti kokkupakitud tekid ja kitsejuust ja küpsised ja maasikad ja viinamarjad (mis on pandud eraldi jääkotiga ühte kotti, et need külad püsiksid?!) ja mida kõike veel. Ma ei tea isegi ühtegi tüdrukut, kes nii teeks.
Niisiis lebotasime päev otsa rannas ja täitsa pruuniks sai :). Õhtul läksime tagasi koju, oli aeg lahkuda... Pakkisime kotid ja astusime tänavale. Meil polnud õrna aimugi kuhu me lähme, lihtsalt hakkasime kuhugi poole asutma. Üsna kiirelt leidsime aga ka lahenduse. Helistasime tagasi meie esimesele couchile Nickile, kurtsime muret ja me saime uskumatu diili. Selle ühe öö olime küll ühes suvalises hotellis, aga diil on selline: Me saame KAKS NÄDALAT täiesti tasuta ta juures elada, mõnel õhtul teeme süüa ja koristame, muud midagi. Kõige lahedam on veel see, et ta ise läheb vähem kui nädala pärast Šveisti ja korter jääb meile. VUHUU!! Sel õhtul saime Raidoga ka veel kokku ja panime maailma asju paika. Ma sain jälle kinnitust sellele kui väike see Eesti ikka on. Jubelugu.
Siis tuligi tänane päev, kell 11 kolisime hotellist välja, kõndisime niisama tänavatel ringi, mina otsisin tööd ka ikka edasi. Ühes kohas tundus asi isegi lootustandev, aga see võib päris petlik arusaam ka olla muidugist, eks paisatab, mis saab. Õhtul kolisime Nicki juurde tagasi ja vaatame, mis homne päev siis meile jälle toob. Elu on üllatusi täis ja siin on tõesti K Õ I K võimalik.
Tervitan ja kallistan!

Pinge on leitud!

Nagu pealkirigi ütleb...Pinge on leitud ja ta on Texases. See oli päeva parim uudis minu jaoks. Loodan tast jälle midagi kuulda ja saadan tervitusi Eestimaale ka.
Aga ma siis natuke pajatan oma viimastest päevadest ka. Neljapäevast alates on blogi pooleli jäänud. Tuleb tõdeda, et ma olen isegi väga tubli olnud blogeerimise alal. Hästi natuke veel kolmapäeva õhtust jaa siis nii edasi...
Kolmapäeval oli väga tore õhtu, käisime esimest korda väljas siinkandis. Mission districtis täpsemalt. Lõpuks istusime pargis ja mingid naljakad kohalikud noored tulid ka ja ajasid meiega juttu. Hommikul oli vaja juba vara tõusta, sest pidime järgmise couchiga kell 8.45 kohtuma. Tormasime oma suurte kottidega läbi tänavate kuni jõudsime kohvikuni, kus oli meie couch ja kaks ta sõpra veel. Viimaks ometi hakkame kohtuma nende normaalsete auto/tööinimestega! :D Siis viis couch meid koju, astusime uksest sisse ja elu tundus jälle elamist väärt! Kahekorruseline väga ilus korter, rõdud ja katuseterass ja mida kõike veel.

Eile olevat neil siin pidu olnud ja kõik oli suht sassis. Härra lahkus tööle ja me asusime koristama, mis on minu lemmikspordiala :D Kedagi päeval kodus ei ole, niisiis me saame siin päev otsa üksi toimetada. Kolm järgmist ööd siis sellises kohas. Kirjutasin ka oma CVd, lastes fantaasial mõnusalt lennata, ega keegi niikuinii ei tea ühtegi Eesti restorani vms. Päeval saime kokku teiste Eesti tüdrukutega ja ka ühe Eesti poisiga, kes just saabus SFsse. Tal oli igasuguseid hulle lugusid rääkida sellest, kuidas ta on kahe nädalaga käinud juba mitmes CA linnas ja veel Mehhikos ja kõike vist suht ilma rahata ka. Niisiis kohtumine ja muljetamine läbi, saime kokku oma couchiga, kes kutsus meid kaasa oma sõbra sünnipäevale mingisse kohvikusse. Ta sõber oli eriti hull kuju, kes üritas koguaeg vene keeles vestlust aretada, sest olevat seal maal elanud. Tagasi kodus tutvusime ka teise meie couchi korterikaaslastega, igati vahva. Hommikul läksime kohe tööd otsima. Mina suundusin otsejoones Wishermans Wharfi. Alustada oli päris hirmus, aga täitsa harjus lõpuks ära. Igalpoolt sai mingeid aplikatsioone, mõnes kohas küsiti siukseid asju, mis on minu jaoks ikka täielik kosmos. Kõik on sõbralikud ja lubavad tagasi helistada vms, aga vaevalt küll. Kannatalik peab olema ja ega ühe päevaga midagi ei leia ka vast. Kadril on küll homme proovipäev hostessina, hoiame talle pöialt, et lõpuks tööd ka ikka saaks sinna! Homme on plaanis veel minna vaatama ühte tuba, mida tahaks üürida. Kui see normaalne välja näeks, siis oleks diil olemas vist küll.
Täna on reede õhtu, käisime söömas mingit hiina toitu ja hiljem istusime väljas ja ajasime niisama juttu. Seekord käisme väljas mitte meie couchiga (keda ma täna pole näinudki?!), vaid ta ühe korterikaaslasega ja tema sõbrantsiga. Sellele tüdrukule saatsin oma CV juba ka ja lubas minu heaks ühes kohas pinda sondeerida. Couchimise juures olen peale kõige muu suurepärase tähendanud veel seda, et toidu peale ka eriti raha ei lähe. Viiakse välja sööma ja pärast veel tänatkse ka, et ikka läksime.
See oli siis lühem kokkuvõte viimastest päevadest. Kõik nagu meelde ei tulegi hetkel ja jube väsimus on peal. Head ööd!

Kõver või sirge?!

Kahjuks pole olnud mahti nüüd natuke aega midagi kirjutada, aga ma üritan seda viga parandada. Praegusel hetkel peaks Eestis olema jaanipäev täies hoos, aga meie istume oma esimese couchi kodus ja sööme kodujuustu. Mingit jaanipäeva tunnet kui sellist meil kah tegelikult pole.
Väike ülevaade viiendast päevast alustuseks. Me käisime ära Castros. See oli väga vahva koht. Alustasime sinnaminekut nagu ikka: seisime tänava nurga peal hiigelkaart käes ja ajasime näpuga järge. Imelikul kombel jooksid kõik tormi, et meid aidata, et kuhu me minna soovime? Kui ütlesime, et Castrosse, vaadati alguses kõõrdi, siis viltu ja siis uuesti kõõrdi, seejärel ülevalt- ja altkulmu ja siis hakati seletama kuidagi ümbernurga, et teate ikka, mis koht see on? Me muidugi teadsime väga hästi ja oma otsust sihtkoha suhtes ka ei muutnud. Mõned pildid siis ka, et teilegi seal meeleolu luua...Castro külastamine sõidutas mu katuse ära terveks päevaks. Peale seda otsisime aktiivselt endale kodu. Leidsime ühe hea (hinna suhtes) pakkumise craigslistist ning mõtlesime, et lähme kohe vaatama. OH ÕUDUST! See koht oli kirjeldamatult jube, kole, paha, õudne juba väljast. Võtsime julguse kokku ja astusime sisse. Suured trepid, punane võidunud vaip maas, kõik lehkas tolmu ja mustuse järgi. Astusime trepist üles office'i sildiga luugi juurde ja küsisime, kas saaksime tuba näha. Väga halva, Abuu ingliskeelega härra juhatas meid läbi koridori. Teiste uste vahelt võis silmata triibulistes magamisriietes hullunud pilguga inimesi. Jõudsime tuppa. Ega sealki polnud midagi head oodata. Vaatasime ruumi üle, tänasime ja kiirendasime sammu ukse poole. Sealt välja saanud, hakkasime koheselt käsi desinfitseerima.
Kuues päev (teisipäev) möödus igatpidi netis surfates ja ajalehe kuulutusi lugedes, sest kodu meil siiski veel pole. Tuleb tõdeda, et tuju polnud väga hea, sest kõik kohad, mida me vaatamas oleme käinud ja mis jäävad meile taskukohasesse hinnaklassi, on ikka parajad urkad. Kuigi see esmaspäevane kogemus karastas päris korralikult. Teisipäev oli ka see päev kui pidime hotellist lahkuma. Kella 7 paiku õhtul, peale seda kui olime teiste Eesti tüdrukutega (kelle me, jumal tänatud, lõpuks üles leidsime) tunnikese kogemusi vahetanud, asusime teele oma couchi juurde. Natuke oli hirmus ka, sest ikkagi meile mõlemale esimene sellelaadne kogemus. Õnneks sujus kõik väga hästi. Nick on väga tore ja abivalmis ja me saime temalt palju vajalikku infot. Tegi meile süüa ja rääkisime kaua juttu. Hommikul vara pidi ta juba tööle minema, niiet me oleme õhtuni siin omapäi. Täna on veel plaanis SSN-i l õ p u k s taotlema minna ja veel usinalt koduotsimisega tegeleda. Kuna couchimine tundub meile praegu nii vahva, siis otsustasime veel proovida. Järgmiseks nädalavahetuseks saime endale praeguse seisuga juba koha ja ootame ka teistelt vastuseid, kes meid nädala sees võõrustaks :)

Olge rõõmsad ja hoidke lippu ikka sama kõrgel kui meie!

lustlik neljas

[Väike täiendus üleeilse (kolmanda päeva) kohta. Välja ei jõudnud me kuhugi. Kella 7 paiku otsustasin teha 15 minutit sliipi, mis lõppes hoopis hommikul kell 6.]
Asja juurde:
Eile oli vägaväga vahva päev ja ilm oli ka meeldivalt soe. Uurisime kõik veel nägemata kohad San Franciscos läbi. Kuna Kadri on paigalpüsimatu, siis mul ei jäänud ka muud üle kui kaasa minna ja väga tore, et läksin! Kella 11 paiku läksime hotellist välja ja 9 paiku jõudsime alles tagasi. Niisiis alustasime maailma kurivliseimast tänavast, mis asus Russian Hillis. Me mõtsime, et koputame mingile uksele ka ja kerjame enadale öömaja, aga sinnamaani me ikkagi ei jõudnud. Edasi sõitsime ookeani äärde, kus saime veidi päikest võtta. Mina muidugi oleks tahtnud sinna jäädagi, aga EI :D Mida-vaja-täna-kindlalt-näha-list oli veel liiga pikk. Suundusime Golden Gate Parki, mis on ma oletan sama suur kui Põlva linn. Seal on golfi väljak ja basseinid ja loomaaed ja mida kõikekõike veel. Seal lunisin ma veel 10 minutit päevitamisaega välja. Sain ka! :) Siis panin mina ette, et lähme otsime selle kõige omasooiharama linnaosa üles (castro district). Midagi uut minu puhul, onju? :D:D Aga kuna me päris kindlad polnud, kus see asub, siis läksime hoopis mööda Haight streeti, mis Kadri sõnul on väga sarnane Lonodni Camdeni linnaosaga. Selline geto, aga mitte hirmuäratav geto, vaid siuke omamoodi noorte linnaosa, kus on palju veidraid, samas lahedaid poode ja muud sellist. Pole just see kõige õigem kaste mu kartulitele, aga huvitav oli see koht siiski. Siis küsis üks maailmarändur meie käest infot busside kohta. Kuna Kadri on selles vallas juba premeeritud tegija, saime teda aidata ja ta oli tõesti vahva sell. Arvas, et oleme Prantsusmaalt. AGA SIIS tuli päeva kõige lahedam osa. Me läksime trolly alias cable cariga sõitma (SF kuulus lahtine tramm). Vot see oli alles midagi!! :D Ma olin nagu kolmeaastane esimest korda karuselli peal :D Inimesed tänaval naersid ka vist mu üle :D Kui sealt maha tulime oli tuju laes ja olime jõudnud taas Fishermans Wharfi, kus meile esimesel päeval üldse ei meeldinud. Aga seekord avastasime selle võlud ka. Siis oligi aeg hakata kodu poole liikuma, kuna jalad ähvardasid alt ära kukkuda. Kõige tähtsama küsimuse, kus me ülehomme elama hakkame, unustasime oma to-do listi lisada. Hotellis tuli see meelde ja ma panin ette, et mis seal ikka - couchime siis. Kirjutasime vist kaheksale inimesele ja saime paar tundi hiljem juba ühelt vastuse, et on nõus meid võtma paariks päevaks enda juurde. See mure ka kaelast ära vajusin esimest korda siin olles sügavasse unne, mis ei lõppenud nagu tavaliselt kell kuus hommikul vaid normaalsel kellaajal.
p.s Kadri tervitab oma ema :)

kuldne kolmas

Nonii, nonii, nonii. Nägime siis selle suure punase asjanduse ka lähedalt ära. Ükspäev võtame ette ja käime sealt üle ka. Ühistranspordi avastasime ka täna enda jaoks. 26 rubla on 7 päeva pilet. Päris kallis, aga jalad liiga valutasid juba täna... Ja meil on nüüd oma USA telefoninumber ja mobiil. Miss Alice Kiviväli helistas ka mulle juba, mis on väga tore:)
Iga päev veendun järjest enam siinse rahva hulluses ja omasooiharuses. Aga nagu meile öeldi selle peale: Welcome to America!
Ilma peale ma täna vihastasin. Eelkõige tuule peale, mis on ikka jube vali küll. Layers, layers, layers - see on siinne ainus võimalik viis riietuda. Vahepeal kärvad palavusse ja siis külmud banaaniks - seda kõike kõigest 2 minuti jooksul ja nii vaheldumisi terve päev. Aga eks kõigega harjub.
Täna õhtul on plaan välja ka minna kuhugi, aga kuna mina olen USA mõistes veel täiesti alaealine tatt, siis hakkab veel nalja saama. :D
Praeguseks lõpetan, aga kivad kotti Hispaanisse, Eestisse, Hawaiile ja veel ühte unknown USA osariiki! [natuke prillitoosi ka :D (kes teab, see teab ;))]

päev numero kaks

Täna oli väga västiav päev. Kadri läks veel linna chillima, aga mina surin ära ja otsustasin ta seekord üksi hotellist välja lubada. Otsisime täna igasugust informatsiooni - kohaliku numbri, SSN numbri ja pangakaadri kohta. Päris mitu korda pidin oma vöö ära võtma... Et keegi valesti aru ei saaks, st paljudes kohtades oli mingi turvakontroll. Õnneks üks tore onu aitas meid ja uuris SSN numbri kohta meile välja niipalju, et esmaspäeval soovitas juba seda taotlema minna. See tähenab, et saab juba varem tööd hakata otsima :).
SF on ilus linn, aga inimesed on ÄÄRMISELT veidrad, vähemalt need keda tänaval näinud oleme. Minu teooria on see, et normaalsed sõidavad autoga või on tööl. Ma arvan, et see on täitsa arukas teooria. Nende veidrus seiseb eelkõige selles, et nad räägivad endaga. Üks hullem juhtum oli täna, kuidas üks mees seletas tühjale pingile enda kõrval kätega vehkides midagi väga olulist. Samas on ka selliseid, kes omaette ei räägi, vaid lihtsalt hauguvad. Jah, sõna otseses mõttes hauguvad enda ette. Aga pole hullu.
Täna kolisime siis uude hotelli ka, alguses kartsime, et see on äkki liiga rott koht ja enne kui julgesime seda viieks päevaks bookida mõtsime, et peab enne selle toa ikka üle vaatama. Õnneks oli kõik väga okei ja järgmised viis päeva me siin veedame ka.
Toidupoes käisime ka. Lõpuks leidsime selle üles. See on suhteliselt linna ääres ja seega kaugel. See oli karm matk, aga ühteist on nüüd ikka külmkappi panna. Väga ahvatlev valik on igasuguseid asju ja reaalselt kõige odavamad asjad on jäätis ja muidugi sai. Niiet ei imestaks kui me sügisel veereme Eestisse tagasi :D.

Oi, ja mina ei saa ikka nendest omasooiharatest härradest üle ega ümber. Neid on lihtsalt NIIIIII palju siin. Kohe kui vähegi ilusam välja näeb, võib kindel olla, et lillat värvi. Ja ma kuulsin, et varsti siin mingi suuremat sorti paraad ka tulemas. Aga eks siis paistab.
Tuul on siin nii tugev kohati, et raskusi on püstiseismisega. Päikse käes on suhtelislt soe, aga tuul on jahe. Ilmselt selle ookeani pärast.

Muidu hoiame lippu ikka kõrgel, niiet hoidke teie ka!

esimene päev

Niisiis, kohal me oleme. Istun hotellis wc põrandal, sest mojal pole pistikut. Me oleme neljakesi toas. Mina ja Kadri ja üks tüdruk Kandadast ja üks Mehhikost. Homme aga kolime juba uude hotelli, kus saame ikka ainult oma toa.
San Fransisco on täitsa tore. Enne kui maale jõudsime juhtus lennujaamas ka üks paha juhtum. Kadri unustas oma J1 viisa mingi tähtsa paberi kohvrisse, aga seda küsiti kohe passikontrollis. Ta pidi ameerika onudega sellepärast taha ruumi minema. Peale selle kodus ta kott ka korra ära, kus see tähtis paber sees oli. Saime kohe alguses südamerabandusi ja sokke, aga kõik lõppes siiski õnnelikult. Londonis määriti meile mingi imelik pangakaart ka pähe, mis tegelikult isegi peaaegu toimib. Üleüldse olen ma kuidagi väga mitteusaldav, jube imelik kuidas kõik koguaeg nii viisakad ja abivalmid ja toredad on. Ma aga kujutan ette, et kõigel ja kõigil on mingi kuri tagamõte. Kadri üritab selgeks teha, et tegelikult pole. Ma vaikselt juba õpin seda kunsti ka :D. Jõudsime ja läksime linnapeale ringi vaatama. Alguses suundusime kohtadesse, mis pidid kõige popimad ja kõige keskused olema. Kõndisime ja kõndisime ja ma ootasin ja ootasin seda lummavat San Francisco ilu, millest mulle on räägitud, aga no mida pole seda pole. Väga kesine oli kõik. Noh, ja siis ma pettusin, Kadri pettus ka. Mõtlesime, et lähme parem kohe Alaskale. Aga õnneks juhtus nii, et kui me omameelest need "popid" kohad läbi käisime, jõudsime tegelikult ka sinna kus oli täitsa täitsa kaunis ja huvitav. Alaskale jääb seekord minemata. Panin paar algelist pilti ka (videoid panen kui natuke vähm-mädasemasse netiühendusse satun).
Mis siis veel põnevat? SSN-i, tänu millele saaks tööle, on võimalik alles 10 päeva pärast taotlema hakata, nii et meil siin palju aega raha raisata ja ringi kolada. Omasooiharaid vastuassugupoole esindajaid on veidralt palju, ja igal pool tänaval lehvivad vikerkaarevärvides lipud. Iseenesest huvitav. Jaaa, ja tähelepanu saab ka palju. Ikka küsitakse, et kust pärit olete ja arvatakse, et skandinaaviast. Selline huvitav lugu juhtus ka. Kõndisime mööda koledat tänavat, ma just viskasin nätsu maha. Tuli mingi onu, tõsise näoga. Ütles, et vabanudst, rikkusite seadust ja näitas mingit tõendit. Meil ehmatasime ennast hulluks, siin ei tea kunagi mida oodata. Aga siis ta ütles, et rikkusite seadust, kuna nägite liiga head välja või liiga ilus naeratus vms ja küsis raha annetuseks. Nojahsiis, tähelepanu igastahes ta sai. Lõpuks hakkasime toidupoodi otsima, aga ei leidnud, sest olime mingil äri tänaval/rajoonis. Pidime leppima hotelli kõrval oleva poega, kus polnud pooltel asjadel hindu. Sellepärast ei julgenud väga midagi osta ka.
Kell on õhtul pool 11, nüüd oleme ametlikult vist 24 h üleval olnud. Sellepärast ma siis lõpetan ka, et inimeseks saada lõpuks.