kuulid ja kodud 2 , Oaklandi eri

Elu ei saa enam kreisimaks ja huvitavamaks minna. Eelmine blogi lõppes siis sellega, et olime paadist lahkumas ja geimehe juurde kolimas. Aga plaanid ei lähe siin maal alati nii nagu peavad. Geimees ütles meile, et kahjuks on tal palju teisi külalisi ja ei saa meid võtta enda kaitsva tiiva alla. Kuna me saime seda üks õhtu enne väljakolimist teada, siis oli suhteliselt kahtlane seis. Polnud aimugi, kuhu me lähme. Kurtsime siis oma muret piraadile. Ta on üks äraütlemata hea südamega piraadihärra ja ta pakkus meile välja, et me võiks minna tema sõprade juurde Oaklandi TEATRISSE elama. Kuna meil polnud mingit teist varianti, siis olime rõõmuga nõus. Seilasimegi siis ühel hommikul meie armsa purjekaga Oaklandi sadamasse ja sõitsime teatrisse. Siin elab palju erinevat rahvast – kes on dirigent, kes on arst, kes teeb hula-rõngaid ja nii edasi. Ühesõnaga äärmiselt kirju seltskond. Meil on au magada otse teatrilava peal, mis on iseenesest huvitav kogemus. Kõlab nagu unistuste kodu ja see koht siin, teater nimelt, ongi väga väga äge koht - suur ja palju tubasid ja palju huvitavat rahvast ja mida kõike veel. Natuke (loe: VÄGA) paha asi aga selle juures, mis sunnib meid siit peatselt välja kolima, on see piirkond. Nimelt Oakland. Kes teab, kes võib olla ei tea, aga Oakland on terves Ameerikas kõige kriminaalsem koht üldse vist. Siin pole üldse raske kuuli saada, siin on gängid bängid ja kõik nagu filmis. Kuulsin, et siia teatrisse on auto sisse sõitnud ja mingi tulistamine olevat siin lähedal olnud. Meie kõik töötame tavaliselt aga hilja õhtuni ja siis on väga keeruline siiakanti pääseda. Esimene õhtu kui siia tulime sai palju nalja. Esiteks lõpetasin töö mina, Raido tuli mulle vastu ja siis läksime Kadri tööjuurde, kes töötas 12ni. Niisiis BARTi (metroomoodiasi) peale. Jaamast kuni meie koduni on kuskil 1,5 miili kõndida. Meie asusime siis „rõõmsalt“ teele. Tänavad olid tühjad, inimesed kes meid kaugelt nägid rääkisid omavahel, et : nad küll on vist eksinud vms... Hommikul kui rääkisime inimestele, et siia kõndisime ütlesid kõik, et me oleme peast hullud ja enam seda nalja ei teeks. Õnneks midagi ei juhtunud, ainult ühest autost visati meid vahetult enne kodu jogurtitopsiga. Järgmisel päeva õhtul kutsusime dirigendi endale jaama järgi ja siis avastasime, et kui inimesed selle BARTi pealt maha tulevad on kõigil autod järgi ja taksod ootavad ja keegi jaamast jalgsi kuhugi ei liigu. Ah siis nii käivad need asjad siinkandis :D. Teistel päevadel millal me siin elame (elasime) oleme pidanud võtma rongijaamast takso, mis on küll natuke kallis, aga teist varianti lihtsalt pole. Jalgsi ma siin enam öistel tundidel ei liigu! Dirigent kolis Kanadasse, müüs oma auto maha, ta oli ainuke kes oleks viitsind meile öösiti vastu tulla. Niisiis tuli taksoga läbi ajada. Püsides selle dirigendi teema juures, siis tuleks mainida, et ta on väga huvitav inimene. Nimelt oskab ta natuke eesti keelt, sest kirjutas/kirjutab Arvo Pärdist lõputööd. Üldse meeldib talle väga eesti ja tahab seda keelt Kanadas olles õppima hakata. Polnud just väga tavaline tunne, kui ta hommikul küsis eesti keeles: Kas te kohvi soovite? :D Aga kuna USA on tema jaoks (ja ka minu jaoks tegelikult) täiesti kultuuritu koht, siis ta leiab, et mingit väljundit tal siin pole, nii et tuli Kanadasse kolida. Meil oli temaga üldse suht ühesugune mõttemaailm, erinevalt teistest ameeriklastest.
Oaklandist tuleb uttu tõmmata, see on FAKT. Samas on positiivne see, et kui ma siin olles kuuli saaks, siis saaks automaatselt räppariks hakata. Couchimisest on mul ka nüüd täitsa siiber, sest tahaks lõpuks elada nii, et iga kolme päeva tagant ei peaks asju pakkima. Õnneks leidsime ühe koha Treasure Isalndil. Seal on pakkumisel üks tuba, hinnaga, mida ma endale enamvähem lubada saan. See on kaheks nädalaks, aga praeguseks sellest täitsa piisab. Täna käisime kohta vaatamas ka. Väga väga väga normaalne kohake, ja mees, kes seal sees elab on ka väga normaalne inimene. Seal on veel mõned toanaabrid, keda veel kohanud pole. Tal on suur kutsu ka, kes meid kohe omaks võttis. 80% tõenäosusega on see koht meie.Tuba vabaneb 1. augustil ja niikauaks lähme tagasi Chris alias tour de france’i juurde. Tööst niipalju, et saan teha ainult kolm vahetust nädalas, tunde aga suhteliselt normaalselt. Samas tuleb ikka uus töö otsida juurde, muidu jääb napiks. Kadri töötab ka hoolsalt ja Raido läks paariks päevaks Santa Cruzi.
Huvitav vahepala ka sekka. Olime Raidoga just töölt tulnud ja hakkasime dubstepi peole minema (Kadri oli oma peikadega koos samalajal :D) Niisiis ootasime bussi ja tulid kaks meest, küsisid midagi bussiliikluse kohta. Meie vastasime küsimusele ja järgnes kohe tüüpiline küsimus: kust te pärit olete? Ütlesime, et Eestist, edasised küsimused said sellise vastuse: lähme peole, elame saare peal paadis (siis veel elasime seal) ja me ei tea veel kuidas koju saame. Nad hakkasid kõva häälega naerma ja ei uskunud ühtegi sõna, mida me rääkisime, kuigi kõik oli sulatõsi. Samas sellist jama on keeruline uskuda küll, kui sügavalt järgi mõelda. Bussis võtsid nad oma targad mobiilid välja ja hakkasid küsima, kes on eesti president ja peaminister ja riigikogu spiiker jne. Me teadsime muidugi ja lõpuks pidid nad meid uskuma. Lõpetuseks lasti eesti hümni ja inimesed tõusid bussis püsti ja võtsid mütsi peast. See oli vahva. Aga see õhtu oli veel üllatusi täis. Rõõmsalt tulime peolt koju ja helistasime piraadile, kes oli lubanud meile vastu aerutada, aga kahjuks ta ei kuulnud oma telefoni ja me pidime rannas magama :D. Kodu oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Paari tunni pärast ärkasin üles, sest jube külm oli, helistasin uuesti ja õnneks sain ta kätte. Nii et kõik lõppes õnnelikult.
Vot nii on lood siinpool sood.
(NB kodustele: PÕHISEADUSE KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE ON VAJA RAAMATUKOKKU TAGASTADA!!! Sain juba kurja kirja. Ettetänades).

Oh boy, it's well to say: Good Morning USA!

Tervetuloa virolaiset!
Ma töötan. See on vahel väga naljakas ja vahel kohutav piin, vahel närvesööv, vahel huvitav ja vahel hirmutav ja vahel ajan kõik tellimused sassi. See juhtub siis, kui viimased pool tundi või tund on jäänud - keel on sõlmes, elu jookseb silmade eest läbi ja jalad löövad tuld. Üldiselt on mul suva, sest ma ei võta seda asja väga tõsiselt. Võibolla peaks, mõtlen ma vahel, aga ega sel väga sügavat mõtet vist ei ole. Reede, laupäev, pühapäev, esmaspäev on mul tööpäevad, erinevalt 5-7 h korraga.
See nädal oleme elanud väga hämmastavas kohas, nimelt sailing boat'i peal, ehk siis sääne suurematsorti purjekas. Tuleks mainida, et see on elu üks lahedamaid kogemusi. Laev on Treasure Islandil (aarete saar tõlkes), aga mitte kuskil sadamas, vaid suvalises kohas vee peal. Paadile pääsemine on ka omaette ettevõtmine. Kõigepealt tuleb linnast sõita üle Bay Bridge'i saarele, siis tuleb kõndida randa ja seejärel tuleb tavaliselt keegi väikse aerupaadiga järgi, et laeva peale saada. See pole üldse lihtne seiklus ja igakord saab sellega palju nalja. Pole just eluunistus hommikul vara, kui Kadri koju tuleb, ajada end püsti, ronida kuskilt väiksest trepist kõikuva aerupaadi peale ja siis talle vastu sõuda... Aga see teeb jällegist elu väga põnevaks. Kõike peab etteplaneerima. Kui linna minek on, siis tuleb kindel olla, et kõik on kaasas, sest naljalt sinna laeva tagasi aerutada ei viitsi. Ükspäev pidin pesu pesema. See tähenas seda, et hommikul tuli kõik must pesu kaasa pakkida ja peale tööd said seda siis pesumajja pesema minna. Raido on siin ühe elu laheda pesumaja avastanud, mis on kohvik/baar/pesumaja kõik koos. Seal on ka niisama äge chillida, sest peale kõige muu on see ka väga odav.
Laeva peal on kõik eluks vajalik põhimõtteliselt olemas - köök, vannituba (niivõrd kuivõrd), paadiomaniku magamistuba ja siis niiöelda suurtuba vms, kus meie peatume. Selleks, et kraanist vett saaks peab jalaga pumpama, dussi jaoks peab enne vett soojendama ja siis tuleb jälle pumbata, et dussist vett tulema hakkaks. Vahel laev kõigub ja merehaigustuleb peale, aga üldiselt harjub sellega väga hästi ja suurt probleemi sellest ei ole. Paadiomanik ise näeb välja nagu merekarust hipi, meie ise kutusme teda omavahel piraadiks. Aga ta on äärmiselt muhe sell, kes ikka veel äsja woodstockilt tulnud. Ta ei salli USA poliitikat, ta räägib koguaeg 60ndatest ja 70ndatest ja tal on stalker (mingi naine, kes tahab taga peret luua). See naine helistab talle päevad läbi ja ei jäta rahule. Nende kõikide asjade pärast ta on otsustanud oma laevas elada ja varsti lahkub laia maailma uut elukohta otsima. Hommikul teeb meile pannkooke ja kohvi ja homme viib meid purjetama. Nii me seal paadikeses elame kolmekesti, kui igav aerutame kaldale ja otsime veel põnevust linnast. Halb on see, et siin on ilm millegipärast jube külmaks läinud ja sooje riideid nagu eriti kaasas pole. Mina olen endale kõrvapõletiku ja kurguvalu sebinud. Üldiselt see väga ei häiri, ainult siis kui kõrvad jubedalt valutama hakkavad. Järgmiseks plaanime Castrosse ühe omasooihara härra juurde elama asuda, kes meile kirjutas. Ta on arst ja ma loodan tema peale, et ta mu kurgu ja kõrvad ja põlve (mis ei liigu hästi) korda teeks.
Ohjahh, elu on ikka huvitav. Aga mis ma siin enam, panen mõned pildid ka siis meie elukesest ja ootan ka siia Eesti ilma.

32. päev

Heihei!
Ma nüüd põhimõtteliselt töötan. Sellega on päris palju nalja ka saanud, aga töö on töö. Kui ma niiöelda intervjuule läksin, piilusid kõik mind kordamööda nurga tagant nagu ma oleks mingi tulnukas, mis oli vahva. See nädal vahetame väga tihi elukohta. Oleme juba kaks päeva Matti juures olnud, kes oli väga äge. Siis kolisime Golden Gate Pargi juurde, kus elab Chris, kellega me olevat ka couchsurferite peol kohtunud. Aga seal oli niipalju erinevat rahvast, et ta nägu nagu väga ei meenunud küll. Kolme legendaarset eestlast mäletavad muidugi kõik! :D Ta on jalgrattafänn ja vaatab päevad läbi tour the france’i. Peale selle on ta üli tervislik, mis on hea, sest ta külmkapp on salatit ja muud normaalset kraami täis, millest ma olen vägaväga palju puudust tundud. Üldiselt on toit ainus asi siin, mis kohe üldse peale ei lähe. Kõik tavalised toiduained nagu näiteks juust ja sai (leiba ei eksisteeri muidugi) on ka imeliku maitsega. Muu on tipptopp, inimesed on vahvad ja teevad tuju heaks. Ühel varasel hommikul sõitsin bussiga ja bussijuht kommenteeris iga sissetulijat üle bussi ja tutvustas linna ja viskas koguaeg nalja, mis tegi tüütu teekonna väga lõbusaks. Kui me Matti juures olime, juhtus selline asi, et Kadri tahtis mulle võtmeid anda, et ma sisse saaks, aga unustas need tuppa. Niisiis pidin neli tundi endale tegevust leidma. Siin pole see üldse probleem. Läksin Starbucksi kohvikusse ja istusin seal veidi ning väikse aja pärast rääkis terve kohvik Eestist. Mulle osteti kohvi ja süüa ja rääkisin seal suvalistega oma paar tundi juttu. Hämmastav, et inimesed Californias ikka teavad Eestist imelikult palju. Peale selle võtsin ma veel päeval tasuta burksi ka, nii et kas elu saab veel ilusam olla? :D Veel inimestest – täna olin jube väsinud, kuna tulime eelmine päev hilja koju ja ma pidin juba hommikul varakult asju ajama minema. Väsimus oli tappev ja ma ei suutnud bussi ära oodata. Siis aga ilmus mingi vanem mustanahaline härra bussipeatusesse, kes muidugi rääkis omaette, aga ta polnud mitte tavaline omaette rääkija. Ta jutt algas nii: „I have a dream today. I have a dream that one day this nation will rise up… “ jne. Ta pidas M.L. Kingi kõnet omaette mitu korda otsast peale, mis oli päris lustlik vaatepilt. Ma olen orienteerumise alal ka siin palju arenenud. Rumalaid hetki tuleb ikka ette, aga areng on märgatav. (Kes mind tunneb, teab kui halb ma sellel alal olen/olin). Mis ma siis veel avastanud olen? Siin võib pidzaamaga linnas ringi käia – tavaline nähtus, siin on palju kergem kodutu olla, siis on palju kergem rõõmsam olla, sest kõik on väga sõbralikud ja vastutulelikud, siin saab kõigi toiduainete peale kolm korda rohkem raha kulutada. Jogurtit siin teha ei osata, kodujuustust rääkimata. Siin on külm tuul. Ma olen isegi kurguvalu saanud. Jaa! miinimum palk on 9.78 tunnis, ehk siis kuskil 100 krooni ringis. Pole paha, mis? Bussipilet on kallis ja ma üritan koguaeg bussijuhte aegunud piletitega petta:D. Täna oleks aga äärepealt vahele jäänud ja tuli ikka 2 dollarine pilet osta. Jamavärk. Vahel tuleb ka rumala idaeurooplase mängimine kasuks – nii saab palju raha kokku hoida.
Elu on muidu huvitav ja saab ainult huvitavamaks minna. Homme kolime siis laeva peale elama, täitsa põnev, mis meid seal ees ootab. Paadiomanik ise näeb välja natuke nagu mereröövel või piraat või miskit, aga seda ägedam.
Aeg läheb ka ikka jõle kiirelt, juba olen üle kuu siin elanud ja avastanud, et kuigi mulle kohutavalt meeldib siin, on Eesti ikka ülekõige! :)
(Tervitan naamat ja aisat ning kõiki teisi Uibo ja Mäekivi nimelisi)

spare some change?

Sellel ajal, kui ma nüüd kirjutanud ei ole, olen tegelenud tööotsimisega. Läinud on nii ja naa, aga tööd ikka veel pole. Ma ei kujuta ette, mis ma veel tegema pean või pigem mis ma valesti teen. Olen langenud ka nii madalale, et proovisin Burger Kingi, lubasid mulle helistada, aga siin lubavad üldse inimesed liiga palju asju teha, mida nad tegelikult ei tee – kui asi puutub töösse.
Kirjeldaks siis näiteks oma eilset toredat päeva. Olime viimast hommikut Nicki juures, panin asjad kokku ja lahkusin linna, et minna jälle tööd kerjama. Kadri jäi koju ja hakkas meile uut kodu orgunnima, muidugi jälle couchsurfingu kaudu. Linnas käisin siin ja seal. Esmalt läksin Starbucksi, et teavitada neile, et olen online- aplikatsiooni juba täitnud ja keegi mojalt soovitas mind ka. Kõik selleks, et ikka rahvamassi hulgast silma paista. Rääkisin Vanessaga, kes on vist maailma kõige rõõmsam inimene, ta suu oli koguaeg rohkem kui kõrvuni, aga lubas alles kolmapäeval tagasi helistada, kuna läheb linnast välja. Liikusin edasi ja jõudsin kaubanduskeskusesse – seal ka palju restorane ja kohvikuid. Ligines mingi vanem Itaalia härra kui mitte öelda känd. Hakkasin juba põgenema kui järsku tabasin end mõttelt, et võibolla peaks võimaluse andma, sest mine sa tea - äkki härra oskab soovitada mingit töövarianti? Niisiis hakkasin taga rääkima ja tuli välja, et on mingi restorani omanik – andsin talle oma CV ja rääkisin, et mul on kogemust. Vestelnud taga põguselt sai mulle kiirelt selgemast selgemaks, et teda eriti ei koti minu tööotsimismured ja mu palkamine pole ka ta kavatsuste hulgas. :D Viisakalt jätsin taga hüvasti. Suundusin edasi, jagasin CVsid siin ja seal ja täites toredeid aplikatsioone.
Vahemärkusena: Hasan, kes mulle DJ ametikohta pakkus, üritab mind iga päev aidata, absoluutselt kõigega. Päevas tuleb umbes kolm sms’i, kuidas ta mind täna aidata saaks – Kas aitan kolida? Tahad minna randa? Tahad ma viin sind rongijaama? Kuidas läheb? Kus sa oled? Aga tööga ta mind enam aidata suutnud pole. Väga kena, et ta nii abivalmis on, aga fakt on see, et iga ta saadetud sõnum läheb mulle maksma 1,2 krooni ja vastu saadetud sõnum sama palju (siin on siuke süsteem, et maksad ka sissetulevate kõnede ja smside eest). Telefoni pidamine on siin üldse väga väga kui mitte öelda VÄGA kallis lõbu. Ma pean iga nädal ostma 15 dollari eest kõnekrediiti, sest see saab ülikiirelt otsa – ükskõik kui vähe ka rääkida ei üritaks. Kuna näpud on suht põhjas, ei tee ta abipakkuvad smsid eriti elu kergemaks :D.
Nüüd räägin millestki toredast. Meil on nädala jooksul vaja kolm korda kolida. Praegu oleme juba uues kohas – Matti juures, kuhu jõudsime eile. Mattil oli külas ka ta sõbranna. Mõlemad on väga lahedad inimesed. Matt on Eestis käinud mitmes kohas, näiteks Pärnus ja Tallinnas muidugi. Teadis kohe põhifraasi – terviseks, küsis kas pronkssõduri mured on lahendatud ja kõike muud veel. Tundus, et teab Eestist rohkem kui mina. Ta on elanud paar aastat ka Leedus, kuigi seda keelt ei oska. Põhimõtteliselt ta lemmikpaik maailmas ongi Ida-Euroopa. Ma olin kõigest sellest väga vaimustunud. Siis küsis ta ka eesti filmide kohta, et kas ma oskaks talle midagi soovitada. Kui ta sai teada, et laulvast revolutsioonist on film tehtud, vaimustus ta kohe. Siinkohal pöörduks oma kalli issi poole, kes võiks mingeid häid klassikalisi eesti filme soovitada, sest mina härra Keeduse suurepäraseid üllitisi nagu Somnanbuul ja Georgica talle väga pakkuda ei taha. Jennifer – Matti sõbranna – tahab väga mind tööotsimisel aidata ja lubas teha kõik endast oleneva. Peale selle pakkus ta meile 10ks päevaks oma kodu valvata ja loomade (papagoi ja kaks koera) eest hoolitseda kui ta ise ära on. Niisiis on meil augusti lõpupoole mingi koduvariant jälle. Kui me siit toredast kohast, kus meil on lausa oma tuba, reedel lahkume, kolime me uude kohta kuni pühapäevani ja SIIS...! Ja siis ja siis ja siis! Seda ootan ma kõige rohkem - me lähme neljaks päevaks laeva peale elama! Mingi onu elab oma laevas juba kaks aastat ja seikleb sellega mööda ilma. Ta ankurdab ennast siinkands sellel ajal ja saame seal natuke elada. Paadiseiklustega liitub arvatavasti ka Raido, kes on praegu LA’s.
Soovige edu, ma lähen nüüd jälle tänavatele surfama.

liig mis liig

Alustuseks mõned pildid, mis ma õnneks Kadri aparaadist leidsin. :)

Juttu ei ole palju. Ma sain tööd. Reedel helistati ja öeldi, et tahavad mind palgata ja esmaspäeval pidin põhimõtteliselt alustama. Ma olin rõõmus. Aga esmaspäeval selgus kohutav tõsiasi. Nad arvasid kindlalt, et ma olen vähemalt 21 (kuigi CV peal on sünnipäev kirjas?!) Mul polnud aga aimugi mingist piirist ja ma ei osanud seda üldse oodata. Täna tuligi siis kõne, et meil on väike probleem - sa polegi veel 21, kahjuks siis ei saa seda tööd sulle pakkuda. See oli ikka väga väga väga masendav laks. Peab jälle otsast alustama. Muud nagu midagi erilist juhtunud ei ole - nädalavahetusel käisime korra väljas Kadri töökaadriga. Muidu oleme niisama passinud, kes tööl, kes peseb pesu ja kes teeb tooreid kartuleid õhtusöögiks. Täna lõppes ka meie harmooniline pereidüll, nimelt lahkus venna meie kodust, mis varsti enam pole ka meiegi kodu. Nick tuleb tagasi ja Kadri teeb talle kaneelisaiu. Lisaks sellele murrab Kadri noorsandide südameid.. :D



AHOI!

väikese tärniga lugu

Paar päeva oleme nüüd täiesti tsivilisatsioonist väljas olnud. Kuna nõudlus on suur, üritan kõik meie tegemised ja toimetused kirja panna. Kui enne tähendas „meie“ rohkem Kadri ja Mari seiklusi, siis „meiega“ on liitunud ka härra Pill ehk Raido. Peremudel on meil täitsa hästi väljaarenenud. Kadri on meie organiseeritud, kaine mõistusega ja teadlik, siiamaani veel üksikema. Mina ja Raido aga loomulikult tema hullud lapsed, üks lollim kui teine. Kui ma nüüd meie seiklusi kirjeldama hakkan, siis saab võib olla selgeks, miks just nõnda.
Pühapäeval oli 4.juuli, ehk siis väga tähtis päev Ameerika Ühendriikide jaoks. Meie jaoks ilmselgelt see erilist (mingit) tähendust ei oma. Siiski oli niipalju juttu selle ümber, eriliselt palju räägiti imelisest ilutulestikust ookeani ääres - järelikult tuli ära näha. Pikalt ma sellest päevast rääkima ei hakka, sest seda jama on päris mõttetu kommenteerida. Kõndisime Kadriga õhtul linna - liiklus oli kokkujooksnud, rahvamassid kõndisid ookeani poole, istusid maha ja hakkasid oma hiigelsöögitavaari, mis oli suurtes kastides kenasti kaasapakitud, hävitama. Kell lõi pool kümme – kõlasid imalad ja vabandust aga ka odavad „me oleme vabad uhked ameeriklased“ laadi laulud. Selle kõige taustaks ka kauaoodatud ilutulestik. Vahva, aga minumeelest on Põlva linna uueaastatulestik ka parem. Paugutatud ja laulud lauldud, läks rahvas laiali. Ja nii ongi.
Nüüd aga millestki palju huvitavamast. Esmaspäeval magasime päris kaua. Teisel kahel pereliikmel oli tulemas kolm vaba päeva. Mina üritasin aga kohusetundlik olla ja läksin linna, et jällegi tööd otsida. Äsja linna jõudnud, helistas aga Kadri ja ütles, et nad lähvad kolmeks päevaks pulma. Ilmselgelt ei tahtnud ka mina ebasõbralike sakslastest korterinaabritega SF’sse kopitama jääda. Paar kohta käisin siiski läbi, aga tuli koju tagasi minna ja asjad pakkida. Konks oli selles – pulm toimus Tahoe järve ääres, mis on siit umbes nelja tunni autosõidu kaugusel. Kuna Raido ja Kadri vaatasid terve päev sarja Alaska eksperimendist ehk ellujäämismatkast, siis tuli neilgi tuhin mingi suurem seiklus ette võtta. Plaan oli selline – lähme rongiga Richmondi ja sealt edasi hääletame. Noh, ja me läksimegi, aga me polnud arvestanud paari tähtsa asjaoluga. Richmond on nimelt natuke teistsugune linnake. Kirjeldagem siis mida me kogesime – seal elavad põhiliselt mustanahalised. Kell kuus on tänavad tühjad, et sisse saada KFC’sse (kiirsöögikoht) tuli uksele koputada. Tunni aja jooksul, mil seal linnas olime, saime vähemalt neli hoiataust kohalikelt, et siin on ohtlik, minge ära! Hääletajaid kardetakse. Küsisime mingi mehe käest tänaval nõu ja küüti. Ta ilmselgelt kartis meid ja ütles, et läheb kohe kirkusse ja loeb kolm tundi piiblit. Hästi. Minul nagu oli väike hirm nahavahel ja otsustasime sealt linnast lahkuda. Kell oli ka juba päris palju ja hakkasime otsima kiirelt alternatiive. Variandid olid väga halvad – oleks saanud ainult natuke lähemale sihtkohale ja pidanud seal hommikuni uut bussi ootama. Raido tahtis minna, mul oli täiesti savi ja Kadri pani mõistuse pähe. Siin lõigi esimest korda targa ema loomus välja. Jumal tänatud. Läksimegi siis tagasi koju ja uus plaan oli hommikul vara auto rentida, mis muideks tuli odavam kui bussi/rongipiletid. Teisipäeva hommikul läksime uuele katsele ja see õnnestus. Keskpäevaks olime kohal. Ilm oli soe, päike paistis, maja, mis oli pulmapidustusteks üüritud, oli hiigelsuur, kahe köögi, kahe mullivanni ja miljardi magamistoaga. Natuke peaks vist seletama, mis pulmaga tegu oli. Mina olin noorpaari kohanud korra geiparaadil (ärge valesti arusaage, see polnud geipulm), Kadri nägi neid esimest korda, Raido oli nendega Mehhikos seigelnud. Aga meid kõiki oodati, mis oli väga armas. Üritus kestab nädal aega ja laupäeval peaks olema pulm. Kuna emal ja vennal on vaja neljapäeval tööl olla, siis ei saanud me kauemaks jääda. Need kaks päeva, mil seal viibisime, olid aga väga vahvad. Päevitasime ja ujusime Tahoe järve ääres, mis on imeilus. Mitmetuhande meetri kõrgusel on suur järv ja selle ümber lumiste tippudega mäed. Vesi ei olnud väga soe, aga täiesti ujutav. Päike küttis kaks päeva ja kõrvetasime ennast päris korralikult. Tahoe on ise väike linn, kus põhiliselt viibivad turistid. Mina armusin sellesse järve ja linna küll päris ära. Tegime ka palju pilte, aga eile õhtul õnnestus mul mingi erilise idiootsuga kõik pildid digikas ära kustutada. Nii et kahjuks pole palju teiega pildimaterjali jagada. Kuna rendiauto pidi olema tagasi neljapäeva hommikul kell 8.30, siis lahkusime Tahoe äärest neli öösel. Tubli Kadri sõitis terve tee ja meie magasime. Nii kummaline kui see ka poleks, kui linna tagasi jõudime, tuli mul korra isegi kodune tunne peale.

brimbrimbrim trahtrahtrah

Eile oli mu esimene ja eelviimane tööpäev DJna. Kui mul oleks ka DJ nimi, siis oleks see kindlasti DJ Olav, kahtlemata. Ma olin enne minekut tegelikult väga hirmul. Kõige jubedamaks tegi asja see, et meie couch Nick helistas töölt ja ütles, et see on ikka nii kahtlane diil ja ta kardab väga minu pärast. Mu peast jooksid läbi kõikvõimalikud õudusfilmi stsenaariumid: a) tapetakse b) müüakse maha c) tükeldatakse d) vägistatakse jaa nii edasi. Aga millegipärast ma siiski ei mõelnud minemise suhtes ümber ja jumal tänatud, et ei mõelnud. Võtsin ette ja läksin caltraini peale - sihtkoht Mountain View, mis on umbes tund aega SFst kaugemal. Ikka veel olin hirmust iga hetk minestamas. Jõudes sihtkohta tuli härra Abuu, nimeks Hasan, mulle vastu ja oli väga tore. Näitas linna ja siis sõitsime tema restorani, mis oli väike ja mitte väga uhke, aga rahvast oli palju - kõik Abuud. Siis hakkas töö pihta - uurind läbi härra pleilistid, teadsin ma kohe, mis stiili muusika siin peale läheb. Seejärel otsisin oma mälusoppidest üles sarnase stiiliga eesti muusika arstisid ja siis läks lahti. Ma tahtsin väga just eesti muusikat mängida ja ka härral ei olnud midagi selle vastu. Alustasin rahuliklut Rolf Juniorist ja kuna see lugu sai kohe kiita ei hoidnud ma ennast enam tagasi, mängisin kõiki tervamaid (loe: nürimaid) pliiatseid karbis. See kõik tegi mulle niipalju nalja, et ma lihtsalt PIDIN ka Vaido Neigause indialaste seas kuulasaks mängima. Mõeldud, tehtud. Aga siiski, k6igi lemmik - muidugi VARJUD! Hiljem tuli aga mingi natuke hull tüdruk oma indiamuusika plaadiga ja palus seda mängida ja ega mul selle vastu midagi polnud ka. Kella kahe paiku öösel toodi mind ilusti tagasi SFsse. Homme lähen uuesti ja vaatab, mis nalja ma siis korda saadan. See, mis on minu jaoks kvaliteetkraam neile nkn peale ei lähe, niiet... :D
Järgmine hommik polnud kerge. Kell 9 oli äratus ja matkama minek! Sõitsime linnast välja, üle Golden Gate silla ja mööda kohutavalt kurvilisi teid kuni jõudsimegi pärale. Täpsustaksin siinkohal, et meie eelmine couch Benjamin Abram (Gisela sugulane raudselt :D) kutsus meid matkama. Maksime 5 dollarit ja astusime rajale. Arvasin, et tuleb kergem matk, aga kaugel sellest. Me kõndisime maha kuskil 15 km, millest vähemalt pool, kui mitte rohkem oli 90 kraadi ülesmäge. Lihtsast jalutuskäigust kasvas välja hardcore matk usside ja sisalikega. Aga nüüd vaja uuesti rong püüda ja DJ Olav pulti lasta! :D

Paar ääremärkust veel: Nick lahkus täna Sveitsi ja meie võõrustame tema eest siin ühte saksa tüdrukut, kelle kaks sõpra ka võib-olla jäävad siia mõneks ajaks (üks sakslane ja teine austerlane) pluss peame veel Raido siia sisse smuugeldama ja veel ühe Eesti tüdruku (Kadri sõbranna, kes on läbisõidul). Niiet rahvast järkub.

Kirjutamisteni!

märk sihikul

Meil läheb endiselt hästi. Kõige rohkem SF juures meeldib mulle see, et lähed hommikul välja ja siis asjad lihtsalt juhtuvad ning kunagi ei või teada, kus õhtu lõppeb. Eile oli pesupäev. Pesime kõik ilusti pesumajas puhtaks ja koristasime oma uut kodu hoolega. Kadri rääkis nii muuseas Nickile soovist saada jalgratas, et sellega siin ringi sõita/tööle minna ja kui me hilisõhtul koju tulime (Nick juba magas) avastasime toast jalgratta. Ma veel ei tea KINDLALT, kellele ja miks, aga arvatavasti Kadri soov lihtsalt imekombel täitus?! Preilil oli veel niipalju õnne, et sai endale töötunde juurde ja nädalavahetusel saab seal samas kohas (The Brick Yard) ka ettekandja tööd proovida. Mina olen endiselt töötu, aga näen juba natuke valgust tunneli lõpus! :D Kuna Kadri oli eile õhtul tööl, sain mina kokku Raido ja ta inglaset sõbra Tomiga. Läks siis jutt mu olematu töö peale. Tom on hull (heas mõttes) ja võttis asja kohe käsile. Häkkisime sisse Kadri couchsurfigu profiili (mul puudub see kahjuks siiani) ja ta tegi suured ümberkorraldused. Current Mission: "To get a damn job in San Francisco" ja sada muud muudatust veel. Ta on sellel alal kindlasti kroonimata kuningas. Ei läinud kaua kui sain pakkumise töötada ühe õhtu DJ'na mingis restoranis. Natuke halb on see, et see asub SF'st väljas, aga ma olen suhteliselt kindel, et võtan pakkumise vastu. Palganumber kõlas ka päris ahvatlevalt. Keeruline see töö olla ei saa, sest eks ta muidu poleks seda pakkunud. See tähendab järelikult seda, et kui kõik läheb hästi, siis tuleb väike seiklus üksi ette võtta. Ma üritan olla avatud raamat, sest kui mitte praegu, siis millal veel? (Väike hirm on ikka ka tegelikult). Kindlasti ei lõpeta ma ka siinkandis tööotsimist, täna see jätkub täie hooga.
Et miks me siis alles hilisõhtul saabusime? Tom vedas meid couchsurferite kokkusaamisele, millega ka Kadri peale tööd liitus. Seal sain veel visiitkaarte, ja jagasin CVsid (jah, need on mul ALATI kotis!) - tuleb ühendust võtta ja proovida. Kõik siin elavad mulle tööotsimisel kaasa, loodetavasti ei vea ma kedagi alt :D