kuulid ja kodud 2 , Oaklandi eri

Elu ei saa enam kreisimaks ja huvitavamaks minna. Eelmine blogi lõppes siis sellega, et olime paadist lahkumas ja geimehe juurde kolimas. Aga plaanid ei lähe siin maal alati nii nagu peavad. Geimees ütles meile, et kahjuks on tal palju teisi külalisi ja ei saa meid võtta enda kaitsva tiiva alla. Kuna me saime seda üks õhtu enne väljakolimist teada, siis oli suhteliselt kahtlane seis. Polnud aimugi, kuhu me lähme. Kurtsime siis oma muret piraadile. Ta on üks äraütlemata hea südamega piraadihärra ja ta pakkus meile välja, et me võiks minna tema sõprade juurde Oaklandi TEATRISSE elama. Kuna meil polnud mingit teist varianti, siis olime rõõmuga nõus. Seilasimegi siis ühel hommikul meie armsa purjekaga Oaklandi sadamasse ja sõitsime teatrisse. Siin elab palju erinevat rahvast – kes on dirigent, kes on arst, kes teeb hula-rõngaid ja nii edasi. Ühesõnaga äärmiselt kirju seltskond. Meil on au magada otse teatrilava peal, mis on iseenesest huvitav kogemus. Kõlab nagu unistuste kodu ja see koht siin, teater nimelt, ongi väga väga äge koht - suur ja palju tubasid ja palju huvitavat rahvast ja mida kõike veel. Natuke (loe: VÄGA) paha asi aga selle juures, mis sunnib meid siit peatselt välja kolima, on see piirkond. Nimelt Oakland. Kes teab, kes võib olla ei tea, aga Oakland on terves Ameerikas kõige kriminaalsem koht üldse vist. Siin pole üldse raske kuuli saada, siin on gängid bängid ja kõik nagu filmis. Kuulsin, et siia teatrisse on auto sisse sõitnud ja mingi tulistamine olevat siin lähedal olnud. Meie kõik töötame tavaliselt aga hilja õhtuni ja siis on väga keeruline siiakanti pääseda. Esimene õhtu kui siia tulime sai palju nalja. Esiteks lõpetasin töö mina, Raido tuli mulle vastu ja siis läksime Kadri tööjuurde, kes töötas 12ni. Niisiis BARTi (metroomoodiasi) peale. Jaamast kuni meie koduni on kuskil 1,5 miili kõndida. Meie asusime siis „rõõmsalt“ teele. Tänavad olid tühjad, inimesed kes meid kaugelt nägid rääkisid omavahel, et : nad küll on vist eksinud vms... Hommikul kui rääkisime inimestele, et siia kõndisime ütlesid kõik, et me oleme peast hullud ja enam seda nalja ei teeks. Õnneks midagi ei juhtunud, ainult ühest autost visati meid vahetult enne kodu jogurtitopsiga. Järgmisel päeva õhtul kutsusime dirigendi endale jaama järgi ja siis avastasime, et kui inimesed selle BARTi pealt maha tulevad on kõigil autod järgi ja taksod ootavad ja keegi jaamast jalgsi kuhugi ei liigu. Ah siis nii käivad need asjad siinkandis :D. Teistel päevadel millal me siin elame (elasime) oleme pidanud võtma rongijaamast takso, mis on küll natuke kallis, aga teist varianti lihtsalt pole. Jalgsi ma siin enam öistel tundidel ei liigu! Dirigent kolis Kanadasse, müüs oma auto maha, ta oli ainuke kes oleks viitsind meile öösiti vastu tulla. Niisiis tuli taksoga läbi ajada. Püsides selle dirigendi teema juures, siis tuleks mainida, et ta on väga huvitav inimene. Nimelt oskab ta natuke eesti keelt, sest kirjutas/kirjutab Arvo Pärdist lõputööd. Üldse meeldib talle väga eesti ja tahab seda keelt Kanadas olles õppima hakata. Polnud just väga tavaline tunne, kui ta hommikul küsis eesti keeles: Kas te kohvi soovite? :D Aga kuna USA on tema jaoks (ja ka minu jaoks tegelikult) täiesti kultuuritu koht, siis ta leiab, et mingit väljundit tal siin pole, nii et tuli Kanadasse kolida. Meil oli temaga üldse suht ühesugune mõttemaailm, erinevalt teistest ameeriklastest.
Oaklandist tuleb uttu tõmmata, see on FAKT. Samas on positiivne see, et kui ma siin olles kuuli saaks, siis saaks automaatselt räppariks hakata. Couchimisest on mul ka nüüd täitsa siiber, sest tahaks lõpuks elada nii, et iga kolme päeva tagant ei peaks asju pakkima. Õnneks leidsime ühe koha Treasure Isalndil. Seal on pakkumisel üks tuba, hinnaga, mida ma endale enamvähem lubada saan. See on kaheks nädalaks, aga praeguseks sellest täitsa piisab. Täna käisime kohta vaatamas ka. Väga väga väga normaalne kohake, ja mees, kes seal sees elab on ka väga normaalne inimene. Seal on veel mõned toanaabrid, keda veel kohanud pole. Tal on suur kutsu ka, kes meid kohe omaks võttis. 80% tõenäosusega on see koht meie.Tuba vabaneb 1. augustil ja niikauaks lähme tagasi Chris alias tour de france’i juurde. Tööst niipalju, et saan teha ainult kolm vahetust nädalas, tunde aga suhteliselt normaalselt. Samas tuleb ikka uus töö otsida juurde, muidu jääb napiks. Kadri töötab ka hoolsalt ja Raido läks paariks päevaks Santa Cruzi.
Huvitav vahepala ka sekka. Olime Raidoga just töölt tulnud ja hakkasime dubstepi peole minema (Kadri oli oma peikadega koos samalajal :D) Niisiis ootasime bussi ja tulid kaks meest, küsisid midagi bussiliikluse kohta. Meie vastasime küsimusele ja järgnes kohe tüüpiline küsimus: kust te pärit olete? Ütlesime, et Eestist, edasised küsimused said sellise vastuse: lähme peole, elame saare peal paadis (siis veel elasime seal) ja me ei tea veel kuidas koju saame. Nad hakkasid kõva häälega naerma ja ei uskunud ühtegi sõna, mida me rääkisime, kuigi kõik oli sulatõsi. Samas sellist jama on keeruline uskuda küll, kui sügavalt järgi mõelda. Bussis võtsid nad oma targad mobiilid välja ja hakkasid küsima, kes on eesti president ja peaminister ja riigikogu spiiker jne. Me teadsime muidugi ja lõpuks pidid nad meid uskuma. Lõpetuseks lasti eesti hümni ja inimesed tõusid bussis püsti ja võtsid mütsi peast. See oli vahva. Aga see õhtu oli veel üllatusi täis. Rõõmsalt tulime peolt koju ja helistasime piraadile, kes oli lubanud meile vastu aerutada, aga kahjuks ta ei kuulnud oma telefoni ja me pidime rannas magama :D. Kodu oli nii lähedal ja samas nii kaugel. Paari tunni pärast ärkasin üles, sest jube külm oli, helistasin uuesti ja õnneks sain ta kätte. Nii et kõik lõppes õnnelikult.
Vot nii on lood siinpool sood.
(NB kodustele: PÕHISEADUSE KOMMENTEERITUD VÄLJAANNE ON VAJA RAAMATUKOKKU TAGASTADA!!! Sain juba kurja kirja. Ettetänades).