väikese tärniga lugu

Paar päeva oleme nüüd täiesti tsivilisatsioonist väljas olnud. Kuna nõudlus on suur, üritan kõik meie tegemised ja toimetused kirja panna. Kui enne tähendas „meie“ rohkem Kadri ja Mari seiklusi, siis „meiega“ on liitunud ka härra Pill ehk Raido. Peremudel on meil täitsa hästi väljaarenenud. Kadri on meie organiseeritud, kaine mõistusega ja teadlik, siiamaani veel üksikema. Mina ja Raido aga loomulikult tema hullud lapsed, üks lollim kui teine. Kui ma nüüd meie seiklusi kirjeldama hakkan, siis saab võib olla selgeks, miks just nõnda.
Pühapäeval oli 4.juuli, ehk siis väga tähtis päev Ameerika Ühendriikide jaoks. Meie jaoks ilmselgelt see erilist (mingit) tähendust ei oma. Siiski oli niipalju juttu selle ümber, eriliselt palju räägiti imelisest ilutulestikust ookeani ääres - järelikult tuli ära näha. Pikalt ma sellest päevast rääkima ei hakka, sest seda jama on päris mõttetu kommenteerida. Kõndisime Kadriga õhtul linna - liiklus oli kokkujooksnud, rahvamassid kõndisid ookeani poole, istusid maha ja hakkasid oma hiigelsöögitavaari, mis oli suurtes kastides kenasti kaasapakitud, hävitama. Kell lõi pool kümme – kõlasid imalad ja vabandust aga ka odavad „me oleme vabad uhked ameeriklased“ laadi laulud. Selle kõige taustaks ka kauaoodatud ilutulestik. Vahva, aga minumeelest on Põlva linna uueaastatulestik ka parem. Paugutatud ja laulud lauldud, läks rahvas laiali. Ja nii ongi.
Nüüd aga millestki palju huvitavamast. Esmaspäeval magasime päris kaua. Teisel kahel pereliikmel oli tulemas kolm vaba päeva. Mina üritasin aga kohusetundlik olla ja läksin linna, et jällegi tööd otsida. Äsja linna jõudnud, helistas aga Kadri ja ütles, et nad lähvad kolmeks päevaks pulma. Ilmselgelt ei tahtnud ka mina ebasõbralike sakslastest korterinaabritega SF’sse kopitama jääda. Paar kohta käisin siiski läbi, aga tuli koju tagasi minna ja asjad pakkida. Konks oli selles – pulm toimus Tahoe järve ääres, mis on siit umbes nelja tunni autosõidu kaugusel. Kuna Raido ja Kadri vaatasid terve päev sarja Alaska eksperimendist ehk ellujäämismatkast, siis tuli neilgi tuhin mingi suurem seiklus ette võtta. Plaan oli selline – lähme rongiga Richmondi ja sealt edasi hääletame. Noh, ja me läksimegi, aga me polnud arvestanud paari tähtsa asjaoluga. Richmond on nimelt natuke teistsugune linnake. Kirjeldagem siis mida me kogesime – seal elavad põhiliselt mustanahalised. Kell kuus on tänavad tühjad, et sisse saada KFC’sse (kiirsöögikoht) tuli uksele koputada. Tunni aja jooksul, mil seal linnas olime, saime vähemalt neli hoiataust kohalikelt, et siin on ohtlik, minge ära! Hääletajaid kardetakse. Küsisime mingi mehe käest tänaval nõu ja küüti. Ta ilmselgelt kartis meid ja ütles, et läheb kohe kirkusse ja loeb kolm tundi piiblit. Hästi. Minul nagu oli väike hirm nahavahel ja otsustasime sealt linnast lahkuda. Kell oli ka juba päris palju ja hakkasime otsima kiirelt alternatiive. Variandid olid väga halvad – oleks saanud ainult natuke lähemale sihtkohale ja pidanud seal hommikuni uut bussi ootama. Raido tahtis minna, mul oli täiesti savi ja Kadri pani mõistuse pähe. Siin lõigi esimest korda targa ema loomus välja. Jumal tänatud. Läksimegi siis tagasi koju ja uus plaan oli hommikul vara auto rentida, mis muideks tuli odavam kui bussi/rongipiletid. Teisipäeva hommikul läksime uuele katsele ja see õnnestus. Keskpäevaks olime kohal. Ilm oli soe, päike paistis, maja, mis oli pulmapidustusteks üüritud, oli hiigelsuur, kahe köögi, kahe mullivanni ja miljardi magamistoaga. Natuke peaks vist seletama, mis pulmaga tegu oli. Mina olin noorpaari kohanud korra geiparaadil (ärge valesti arusaage, see polnud geipulm), Kadri nägi neid esimest korda, Raido oli nendega Mehhikos seigelnud. Aga meid kõiki oodati, mis oli väga armas. Üritus kestab nädal aega ja laupäeval peaks olema pulm. Kuna emal ja vennal on vaja neljapäeval tööl olla, siis ei saanud me kauemaks jääda. Need kaks päeva, mil seal viibisime, olid aga väga vahvad. Päevitasime ja ujusime Tahoe järve ääres, mis on imeilus. Mitmetuhande meetri kõrgusel on suur järv ja selle ümber lumiste tippudega mäed. Vesi ei olnud väga soe, aga täiesti ujutav. Päike küttis kaks päeva ja kõrvetasime ennast päris korralikult. Tahoe on ise väike linn, kus põhiliselt viibivad turistid. Mina armusin sellesse järve ja linna küll päris ära. Tegime ka palju pilte, aga eile õhtul õnnestus mul mingi erilise idiootsuga kõik pildid digikas ära kustutada. Nii et kahjuks pole palju teiega pildimaterjali jagada. Kuna rendiauto pidi olema tagasi neljapäeva hommikul kell 8.30, siis lahkusime Tahoe äärest neli öösel. Tubli Kadri sõitis terve tee ja meie magasime. Nii kummaline kui see ka poleks, kui linna tagasi jõudime, tuli mul korra isegi kodune tunne peale.