Ma töötan. See on vahel väga naljakas ja vahel kohutav piin, vahel närvesööv, vahel huvitav ja vahel hirmutav ja vahel ajan kõik tellimused sassi. See juhtub siis, kui viimased pool tundi või tund on jäänud - keel on sõlmes, elu jookseb silmade eest läbi ja jalad löövad tuld. Üldiselt on mul suva, sest ma ei võta seda asja väga tõsiselt. Võibolla peaks, mõtlen ma vahel, aga ega sel väga sügavat mõtet vist ei ole. Reede, laupäev, pühapäev, esmaspäev on mul tööpäevad, erinevalt 5-7 h korraga.
See nädal oleme elanud väga hämmastavas kohas, nimelt sailing boat'i peal, ehk siis sääne suurematsorti purjekas. Tuleks mainida, et see on elu üks lahedamaid kogemusi. Laev on Treasure Islandil (aarete saar tõlkes), aga mitte kuskil sadamas, vaid suvalises kohas vee peal. Paadile pääsemine on ka omaette ettevõtmine. Kõigepealt tuleb linnast sõita üle Bay Bridge'i saarele, siis tuleb kõndida randa ja seejärel tuleb tavaliselt keegi väikse aerupaadiga järgi, et laeva peale saada. See pole üldse lihtne seiklus ja igakord saab sellega palju nalja. Pole just eluunistus hommikul vara, kui Kadri koju tuleb, ajada end püsti, ronida kuskilt väiksest trepist kõikuva aerupaadi peale ja siis talle vastu sõuda... Aga see teeb jällegist elu väga põnevaks. Kõike peab etteplaneerima. Kui linna minek on, siis tuleb kindel olla, et kõik on kaasas, sest naljalt sinna laeva tagasi aerutada ei viitsi. Ükspäev pidin pesu pesema. See tähenas seda, et hommikul tuli kõik must pesu kaasa pakkida ja peale tööd said seda siis pesumajja pesema minna. Raido on siin ühe elu laheda pesumaja avastanud, mis on kohvik/baar/pesumaja kõik koos. Seal on ka niisama äge chillida, sest peale kõige muu on see ka väga odav.
Laeva peal on kõik eluks vajalik põhimõtteliselt olemas - köök, vannituba (niivõrd kuivõrd), paadiomaniku magamistuba ja siis niiöelda suurtuba vms, kus meie peatume. Selleks, et kraanist vett saaks peab jalaga pumpama, dussi jaoks peab enne vett soojendama ja siis tuleb jälle pumbata, et dussist vett tulema hakkaks. Vahel laev kõigub ja merehaigustuleb peale, aga üldiselt harjub sellega väga hästi ja suurt probleemi sellest ei ole. Paadiomanik ise näeb välja nagu merekarust hipi, meie ise kutusme teda omavahel piraadiks. Aga ta on äärmiselt muhe sell, kes ikka veel äsja woodstockilt tulnud. Ta ei salli USA poliitikat, ta räägib koguaeg 60ndatest ja 70ndatest ja tal on stalker (mingi naine, kes tahab taga peret luua). See naine helistab talle päevad läbi ja ei jäta rahule. Nende kõikide asjade pärast ta on otsustanud oma laevas elada ja varsti lahkub laia maailma uut elukohta otsima. Hommikul teeb meile pannkooke ja kohvi ja homme viib meid purjetama. Nii me seal paadikeses elame kolmekesti, kui igav aerutame kaldale ja otsime veel põnevust linnast. Halb on see, et siin on ilm millegipärast jube külmaks läinud ja sooje riideid nagu eriti kaasas pole. Mina olen endale kõrvapõletiku ja kurguvalu sebinud. Üldiselt see väga ei häiri, ainult siis kui kõrvad jubedalt valutama hakkavad. Järgmiseks plaanime Castrosse ühe omasooihara härra juurde elama asuda, kes meile kirjutas. Ta on arst ja ma loodan tema peale, et ta mu kurgu ja kõrvad ja põlve (mis ei liigu hästi) korda teeks.
Ohjahh, elu on ikka huvitav. Aga mis ma siin enam, panen mõned pildid ka siis meie elukesest ja ootan ka siia Eesti ilma.
No comments:
Post a Comment