32. päev

Heihei!
Ma nüüd põhimõtteliselt töötan. Sellega on päris palju nalja ka saanud, aga töö on töö. Kui ma niiöelda intervjuule läksin, piilusid kõik mind kordamööda nurga tagant nagu ma oleks mingi tulnukas, mis oli vahva. See nädal vahetame väga tihi elukohta. Oleme juba kaks päeva Matti juures olnud, kes oli väga äge. Siis kolisime Golden Gate Pargi juurde, kus elab Chris, kellega me olevat ka couchsurferite peol kohtunud. Aga seal oli niipalju erinevat rahvast, et ta nägu nagu väga ei meenunud küll. Kolme legendaarset eestlast mäletavad muidugi kõik! :D Ta on jalgrattafänn ja vaatab päevad läbi tour the france’i. Peale selle on ta üli tervislik, mis on hea, sest ta külmkapp on salatit ja muud normaalset kraami täis, millest ma olen vägaväga palju puudust tundud. Üldiselt on toit ainus asi siin, mis kohe üldse peale ei lähe. Kõik tavalised toiduained nagu näiteks juust ja sai (leiba ei eksisteeri muidugi) on ka imeliku maitsega. Muu on tipptopp, inimesed on vahvad ja teevad tuju heaks. Ühel varasel hommikul sõitsin bussiga ja bussijuht kommenteeris iga sissetulijat üle bussi ja tutvustas linna ja viskas koguaeg nalja, mis tegi tüütu teekonna väga lõbusaks. Kui me Matti juures olime, juhtus selline asi, et Kadri tahtis mulle võtmeid anda, et ma sisse saaks, aga unustas need tuppa. Niisiis pidin neli tundi endale tegevust leidma. Siin pole see üldse probleem. Läksin Starbucksi kohvikusse ja istusin seal veidi ning väikse aja pärast rääkis terve kohvik Eestist. Mulle osteti kohvi ja süüa ja rääkisin seal suvalistega oma paar tundi juttu. Hämmastav, et inimesed Californias ikka teavad Eestist imelikult palju. Peale selle võtsin ma veel päeval tasuta burksi ka, nii et kas elu saab veel ilusam olla? :D Veel inimestest – täna olin jube väsinud, kuna tulime eelmine päev hilja koju ja ma pidin juba hommikul varakult asju ajama minema. Väsimus oli tappev ja ma ei suutnud bussi ära oodata. Siis aga ilmus mingi vanem mustanahaline härra bussipeatusesse, kes muidugi rääkis omaette, aga ta polnud mitte tavaline omaette rääkija. Ta jutt algas nii: „I have a dream today. I have a dream that one day this nation will rise up… “ jne. Ta pidas M.L. Kingi kõnet omaette mitu korda otsast peale, mis oli päris lustlik vaatepilt. Ma olen orienteerumise alal ka siin palju arenenud. Rumalaid hetki tuleb ikka ette, aga areng on märgatav. (Kes mind tunneb, teab kui halb ma sellel alal olen/olin). Mis ma siis veel avastanud olen? Siin võib pidzaamaga linnas ringi käia – tavaline nähtus, siin on palju kergem kodutu olla, siis on palju kergem rõõmsam olla, sest kõik on väga sõbralikud ja vastutulelikud, siin saab kõigi toiduainete peale kolm korda rohkem raha kulutada. Jogurtit siin teha ei osata, kodujuustust rääkimata. Siin on külm tuul. Ma olen isegi kurguvalu saanud. Jaa! miinimum palk on 9.78 tunnis, ehk siis kuskil 100 krooni ringis. Pole paha, mis? Bussipilet on kallis ja ma üritan koguaeg bussijuhte aegunud piletitega petta:D. Täna oleks aga äärepealt vahele jäänud ja tuli ikka 2 dollarine pilet osta. Jamavärk. Vahel tuleb ka rumala idaeurooplase mängimine kasuks – nii saab palju raha kokku hoida.
Elu on muidu huvitav ja saab ainult huvitavamaks minna. Homme kolime siis laeva peale elama, täitsa põnev, mis meid seal ees ootab. Paadiomanik ise näeb välja natuke nagu mereröövel või piraat või miskit, aga seda ägedam.
Aeg läheb ka ikka jõle kiirelt, juba olen üle kuu siin elanud ja avastanud, et kuigi mulle kohutavalt meeldib siin, on Eesti ikka ülekõige! :)
(Tervitan naamat ja aisat ning kõiki teisi Uibo ja Mäekivi nimelisi)