spare some change?

Sellel ajal, kui ma nüüd kirjutanud ei ole, olen tegelenud tööotsimisega. Läinud on nii ja naa, aga tööd ikka veel pole. Ma ei kujuta ette, mis ma veel tegema pean või pigem mis ma valesti teen. Olen langenud ka nii madalale, et proovisin Burger Kingi, lubasid mulle helistada, aga siin lubavad üldse inimesed liiga palju asju teha, mida nad tegelikult ei tee – kui asi puutub töösse.
Kirjeldaks siis näiteks oma eilset toredat päeva. Olime viimast hommikut Nicki juures, panin asjad kokku ja lahkusin linna, et minna jälle tööd kerjama. Kadri jäi koju ja hakkas meile uut kodu orgunnima, muidugi jälle couchsurfingu kaudu. Linnas käisin siin ja seal. Esmalt läksin Starbucksi, et teavitada neile, et olen online- aplikatsiooni juba täitnud ja keegi mojalt soovitas mind ka. Kõik selleks, et ikka rahvamassi hulgast silma paista. Rääkisin Vanessaga, kes on vist maailma kõige rõõmsam inimene, ta suu oli koguaeg rohkem kui kõrvuni, aga lubas alles kolmapäeval tagasi helistada, kuna läheb linnast välja. Liikusin edasi ja jõudsin kaubanduskeskusesse – seal ka palju restorane ja kohvikuid. Ligines mingi vanem Itaalia härra kui mitte öelda känd. Hakkasin juba põgenema kui järsku tabasin end mõttelt, et võibolla peaks võimaluse andma, sest mine sa tea - äkki härra oskab soovitada mingit töövarianti? Niisiis hakkasin taga rääkima ja tuli välja, et on mingi restorani omanik – andsin talle oma CV ja rääkisin, et mul on kogemust. Vestelnud taga põguselt sai mulle kiirelt selgemast selgemaks, et teda eriti ei koti minu tööotsimismured ja mu palkamine pole ka ta kavatsuste hulgas. :D Viisakalt jätsin taga hüvasti. Suundusin edasi, jagasin CVsid siin ja seal ja täites toredeid aplikatsioone.
Vahemärkusena: Hasan, kes mulle DJ ametikohta pakkus, üritab mind iga päev aidata, absoluutselt kõigega. Päevas tuleb umbes kolm sms’i, kuidas ta mind täna aidata saaks – Kas aitan kolida? Tahad minna randa? Tahad ma viin sind rongijaama? Kuidas läheb? Kus sa oled? Aga tööga ta mind enam aidata suutnud pole. Väga kena, et ta nii abivalmis on, aga fakt on see, et iga ta saadetud sõnum läheb mulle maksma 1,2 krooni ja vastu saadetud sõnum sama palju (siin on siuke süsteem, et maksad ka sissetulevate kõnede ja smside eest). Telefoni pidamine on siin üldse väga väga kui mitte öelda VÄGA kallis lõbu. Ma pean iga nädal ostma 15 dollari eest kõnekrediiti, sest see saab ülikiirelt otsa – ükskõik kui vähe ka rääkida ei üritaks. Kuna näpud on suht põhjas, ei tee ta abipakkuvad smsid eriti elu kergemaks :D.
Nüüd räägin millestki toredast. Meil on nädala jooksul vaja kolm korda kolida. Praegu oleme juba uues kohas – Matti juures, kuhu jõudsime eile. Mattil oli külas ka ta sõbranna. Mõlemad on väga lahedad inimesed. Matt on Eestis käinud mitmes kohas, näiteks Pärnus ja Tallinnas muidugi. Teadis kohe põhifraasi – terviseks, küsis kas pronkssõduri mured on lahendatud ja kõike muud veel. Tundus, et teab Eestist rohkem kui mina. Ta on elanud paar aastat ka Leedus, kuigi seda keelt ei oska. Põhimõtteliselt ta lemmikpaik maailmas ongi Ida-Euroopa. Ma olin kõigest sellest väga vaimustunud. Siis küsis ta ka eesti filmide kohta, et kas ma oskaks talle midagi soovitada. Kui ta sai teada, et laulvast revolutsioonist on film tehtud, vaimustus ta kohe. Siinkohal pöörduks oma kalli issi poole, kes võiks mingeid häid klassikalisi eesti filme soovitada, sest mina härra Keeduse suurepäraseid üllitisi nagu Somnanbuul ja Georgica talle väga pakkuda ei taha. Jennifer – Matti sõbranna – tahab väga mind tööotsimisel aidata ja lubas teha kõik endast oleneva. Peale selle pakkus ta meile 10ks päevaks oma kodu valvata ja loomade (papagoi ja kaks koera) eest hoolitseda kui ta ise ära on. Niisiis on meil augusti lõpupoole mingi koduvariant jälle. Kui me siit toredast kohast, kus meil on lausa oma tuba, reedel lahkume, kolime me uude kohta kuni pühapäevani ja SIIS...! Ja siis ja siis ja siis! Seda ootan ma kõige rohkem - me lähme neljaks päevaks laeva peale elama! Mingi onu elab oma laevas juba kaks aastat ja seikleb sellega mööda ilma. Ta ankurdab ennast siinkands sellel ajal ja saame seal natuke elada. Paadiseiklustega liitub arvatavasti ka Raido, kes on praegu LA’s.
Soovige edu, ma lähen nüüd jälle tänavatele surfama.