LÕPP HEA, KÕIK HEA

Ongi viimane päev. Homme vara on lend ja neljapäeva öösel olengi juba kodus tagasi. Kummaliselt ruttu on kõik läinud, aga kui tagasi mõelda, siis sündmusi on juhtunud vähemalt kahe aasta jagu. Ma olen tutvunud uskumatute inimestega, kogenud rohkem kui imekspandavat külalislahkust ja usaldust, kogunud sõpru nii eestist kui väljamaalt, teeninud raha nii DJ kui burksimüüjana, mängides kuulsaks "Varjud" ja Rolf Juuniori ja meelitanud inimesi Eestist külastama, mõistnud et elu ilma google'i ja googlemap'ita on poole keerulisem, kaotanud rohkem asju kui arvatavasti terve elu jooksul kokku, hakanud armastama SFt ja Californiat, aru saanud kui suur on mu uhuks ja armastus eesti vastu, sõitnud nädala jooksul maha mitme kuu kilometraaži, külastades kohti, mida olin seni ainult kinos näinud, ületand ennast ja oma hirme, õppinud eelarvest kinni pidama, parandanud oma kaardilugemisoskust vähemalt 75%, elanud kohtades mida poleks unes ja pildiraamatus ka ette näinud, surfates poolteist kuud võhivõõrastel diivanitel, kurvastanud vähem kui rõõmustanud, naernud rohkem kui nutnud ja veetnud oma elu vingeima suve!
I'll be back, Cali.

seiklused jätkuvad...

Eelmine lugu lõppes sellega, kui me Vegasesse olime jõudmas. Tee sinna oli väga pikk ja läbi tühja kõrbe, sellegipoolest möödus aeg kiiresti ja märkamatult olimegi kohale jõudnud. Kuumus oli tappev. Autoaknaid lahti teha oli mõrv, justnagu keegi oleks leili visanud. Me saabusime päeval ja päevane Vegas on väga kole. Hiigelsuured ja maitsetud majad suvaliselt keset kõrbe. Tänu googlemapile leidsime hotelli jällegi väga kiirelt ja lihtsalt üles. Hotelli nimeks oli Treasure Island – ei saa me sellest üle ega ümber... Kuna meid oli kolm ja me kavatsesime ainult kahe inimese toa eest maksta, siis läks Kadri üksinda check-in’ni tegema. Kõik läks sujuvalt ja peagi olimegi kahe suure voodi ja ilusa vaatega 34ndal korrusel asuvas hotellitoas. Kuigi meil oleks olnud koht ka juba Vegases olemas (Fresno perekonna kaudu) tahtsime siiski hotelli, sest hinnad olid väga väga odavad, 20 dollarit öö eest näkku. Pluss meie käsutuses oli bassein ja hotellil oli neli tärni. Juhust tuli kasutada. Majad ja hotellid on nii suured, et põhimõtteliselt ei saa aru, kas sa oled toas või õues. Vahe on selles, et väljas on nii palav, et keegi ei taha seal olla. Esimesel õhtul läksime siis kohe Vegast avastama. Mu kaks armast reisukaaslast ajasid endale kontsad alla, samal ajal kui mina jäin siiski plätude juurde. Eks see väike möödapanek nende poolt ja muidugi väsitav sõit lõpetasid õhtu planeeritust varem. Aga me polnud kurvad, sest meil oli veel teine õhtu. Sellegipoolest nägime palju. Vegases on põhimõtteliselt üks suur tänav, kus kõik vaatamist väärt peal asub. Hotellid, nagu ma juba mainisin, on linnad linna sees ja mingi teemaga. Veneetsia hotellis sõitsid sees kondlid ja laeks oli võltstaevas – näiteks. Kuskil olid rääkivad kujud ja tiigrid ja kuskil oli botaanika aed ja igal pool olid mänguautomaadid, vetsuuksepealt olid need veel ainult puudu. Hotellide esimene korrus on kasiino, isegi liftinupp polnud „esimene korrus“ vaid „casino“. Teine korrus oli tavaliselt pulmapidamise jaoks ja hotelli hinna sees oli juba ka notari teenus. Kui ma oleks seal veel nädal olnud, oleks ma ka ilmselt pulmad teinud, sest seal oli selleks lihtsalt niipalju võimalusi. Kõige mugavam variant, mida märkasime oli muidugi drive-in pulmad. Järgmisel hommikul passisime basseiniääres ja sulasime kuumusesse. Õhtuks olid kõhud kõigil nii tühjad ning sellest tulenevalt tegime elu kõige valema otsuse. Me läksime all-you-can-eat’i 30dollari eest sushit ja muud meretoitu sööma. Peale seda läksime taas välja Vegast avastama. Igal pool tänavatel tulevad inimesed su juurde ja küsivad, et kuhu täna plaanis minna nagu sõbrad või miskit, tegelikult aga kerjavad oma ööklubi või baari või muu sellise asja jaoks inimesi. (Vegases on ka majanduskriis). Kadri saab siiamaani oma telefoni peale sõnumeid, sisuga laadis – külastage meie boksi, täna ainult SINU jaoks tasuta jook või sissepääs vms...jne jne jne. Teine õhtu oli kokkuvõttes ikka väga lõbus. Kõigest ei jõuagi kirjutada ja kõik ei tule enam meelde, aga ma pidevalt imestasin millegi üle, sest see on üks hull linn, kuhu kunagi tagasi tahaks minna. Aga siis tuligi jälle asjad pakkida ja meid ootas juba Huntington beach. Sinna saime endale elamise taas toreda onu kaudu Fresno väikelinnast. Nimelt elas seal tema tütar Julee, kellele ta oli juba helistanud ja meie tulekust teatanud. Tal ja tema mehel oli väike armas maja mullivanni, basseini, kolme koera ja ühe toakaaslasega. Esimesel õhtul viidi meid välja – ja oi kui kohutav see oli. Ma ootasin sellest linnast rohkem surfareid lühikeste pükste, liivaste jalgade ja pleekinud juustega, aga sain hoopis loomad, riides nagu litsid (vabandust) ja lollid nagu lambad (vabandust). Kõik see oli nii kohutav, et tahtsime juba öösel ära minna. Siiski jäime sinna. Järgmisel päeval olime rannas, kus oli väga palju rahvast - suured mehhiko pered, kes olid kogu elamise randa kaasa tassinud. Päeval olime jõudnud veel läbi sõita OC, Laguna beachi ja Newport beachi. Ei erutanud mu meeli just kõige enam. Õhtul läksime aga natuke Huntingtonist välja ja seal oli olukord hulga tsiviliseeritum. Nii et kokkuvõttes oli mulje enamvähem. Peale seda kõike oligi jäänud veel ainult üks päev. Pühapäeva õhtuks pidime tagasi San Franis olema, kuna Keidul läks esmaspäeval lend tagasi Eestimaale. Viimane päev läksime LAsse. Seal oli nii palav ja linn oli nagu linn ikka. Nägime ära tähekesed ja Hollywoodi sildi ja siis tahtsime kohe lahkuda. Alustasime sõitu koju läbi Malibu beachi. See meeldis meile kõigile väga, polnud väga suur ja ülerahvastatud. Loodus oli lummav ja ilm oli meeldivalt soe. Peatusime ja magasime rannas tunnikese, et oleks jõudu edasi sõita. Malibus juhtus ka üks uskumatu asi. Me läksime KFCsse sööma (vägahalbtoit). Söögid söödud, lahkusime ja sõitsime edasi et ranna lähedal parkimiskohta otsida. Olime just peatunud ja autost välja tulemas kui üks auto sõitis mööda ja mees autost karjust et keegi unustas oma rahakoti KFCsse. Olime uskumatult õigel ajal õiges kohas ja see kes rahakoti unustas olin muidugi mina. Lõpp hea, kõik hea. Öösel kella kahe paiku jõudsime tagasi Treasure Islandile, poolsurnud ja autosõidust segased. Meie armas Mike oli meile voodid teinud ja pliidil ootas potitäis sööki. Keidu lennuk läks juba 6, 7 tunni pärast. Nii meie nädalane seiklus lõppes, mille käigus sõitsime maha kuskil 3000 km. Taastumine sellest kõigest võttis oma paar päeva. Ääretult lahe tripp oli, nägime palju ja palju jäi nägemata.Ütleks vaid – järgmise korrani!

Nüüd on veel jäänud mõned päevad San Frani nautida, viimane blogi kirjutada ja kingitused osta ja pidu läbi :(

kolme karu seiklused

Tere Eestimaa. Lugu on selline, et siinmaal on elu väga käima läinud ja tagasi nagu väga ei tahakski tulla. Aga paraku on jäänud veel kõigest kaks nädalat. Töö on meil mõlemal nüüdseks otsas. Keith saabus 25ndal, aga juba tunneb ennast nagu kodus ja navigeerib osavalt San Francisco tänavatel ja California highwaydel. Mina ja Keith korjasime tuulisest ja külmast San Franist üles kohutava obeseköha ja kurguvalu ja võibolla ka palaviku, mida pole õnnestunud kuidagi mõõta. Aga elu on sellegipoolest lihtsalt ÜLITUUS. Koguaeg on lõbu laialt - alguses mängisime turiste ja tutvusime põgusalt San Francisco (öö)eluga. San Fran pakkus meile viimsetel päevadel küll ebameeldivaid ilmastikutingimusi, aga see linn kompenseeris kõik. Nagu Keith ise ütles, siis pole paha juba esimesel õhtul oma laste isaga kohtuda :D. Vahepeal käisid meil külas Kadri tädipoeg, ta sõber ja kaks sõbrannat, viimased kaks samuti J1 viisaga, ainult et San Diegost. Nad peatusid SF’s kaks päeva ja ööbisid ka meiega Treasure Islandil. See oli väga vahva - suur kamp eestalsi ja ülejäänud korterikaaslased veetsime üksteise seltsis kaks toredat õhtut. Kas ma olen juba maininud kui tore on meie nüüdseks juba endine landlord Mike? Uskumatu – ta ainult tahaks meid aidata ja ütles, et kuna iganes peaksime tahtma tulla ja ööbida, siis me oleme rohkem kui teretulnud ja laseb oma järgmisel korterinaabril kuudis magada :D . Peale selle pakkus ta mulle veel raha, sest tal oli minust rahakoti kadumise pärast väga kahju. Muidugi ei saanud ma seda vastu võtta. Väga suure südamega ja armas inimene, tõesti tõesti. Nagu juba korduvalt mainitud on kõik San Franciscosse sügavalt armunud ja kavatsevad sinna tagasi minna, kes varem, kes hiljem. Pühapäev oli meie viimane päev armastatud linnakeses - ärkasime ja arvasime, et meil on põskkoopapõletik või kopsupõleltik või muu surmahaigus, sest tervis oli minul ja Keidul kohutavalt kehv. Kadri läks lennujaama rendiautole järgi, aga siis tuli kõne, et ta on oma juhiload minu kätte jätnud, ilma milleta autot ei saa. Niisiis tuli mul kark alla ajada ja ennast kohale vedada. Õnneks oli Mike taas nii lahke, et viis mind sinna ära. Auto rentimine osutus oodatust palju kallimaks. Me olime arvestanud umbes 350 dollariga aga summa läks kuidagi üle 500 dollari. Kõik sellepärast et Kadri pole veel 25 (lisatasu selle eest 25 dollarit päevas). Pluss veel 5 doltsi päevas rahvusvaheliste lubade eest. Sellistel hetkedel käivad ikka mõtted läbi, et miks me ei võiks 25 aastased kohalikud olla. Autot oli vaja, sest kell 6 õhtul ootas meid juba Fresno väikelinnas perekond, kes meid paariks päevaks enda juurde elama võttis. Nende kodu oli suhteliselt Yosemite rahvuspargi lähedal, mis oligi meie esimene sihtkoht. Juhus, kuidas me selle pere leidsime oli taas ülimalt random. Mäletate kui me sada aastat tagasi veel purjeka peal elasime? Ükspäev kui Kadri väikse aerupaadiga koju aerutas, lehvitas kõrvalpaadist üks keskealine pisut hallipäine härrasmees. Said nad siis jutule ja Kadri rääkis, et plaanime augusti lõpupoole Yosemitesse minna. Muidugi kutsuti kohe enda juurde peatuma. Eks me siis ei arvanud elusees, et sinna lähme, aga kui aeg lähenes saatis Kadri talle kirja, et kas võime tulla ja kuigi neil oli vahetusõpilane Saksamaalt tulemas, lubasid meid kolme ikka enda juurde. Niisiis, tagasi teekonna juurde. Auto renditud alustasime sõitu. Olime kõigest üle Bay Bridge saanud, kui juba sõitsime valele kiirteele :D. Siis ekslesime tunnike Oaklandis ja Berkleys, lendas lugematul hulgal sõimusõnu kuni olime jõudnud taas õigele teele. Edasi läks kõik nagu lepase reega, suureks abiks olid härra Google Mapi kodus üleskirjutuatud kordinaadid. Jõudnud Fresnosse meie peatumispaika, oli vähemalt minul kummaline olla. Tegelikult oli see ju täiesti suvaline pere, keda ainult Kadri oli korra kaugelt paadi pealt näinud. Kõik osutus aga taaskord suurepäraseks. Perekonnas oli siis isa, keda Kadri oli kohanud, ta naine ja ta 17aastane poeg. Härra oli nagu ehtne Stan Smith American Dad’ist. Ta armastas endast rääkida, uhkustas tööjuures,et tal kolm blondi eestlast kodus, rääkis vahetpidamata oma elust kui ta oli noor südametemurdja. Oli uhke oma blondi ilusa naise üle ja muidugi tahtis et ta pojast saaks sama kõva mees nagu tema. Paraku oli poeg pisut pehmeke, kes õmbles kodus oma tüdruksõbrale I LOVE YOU kirjaga patju (sõna tõsises mõttes), aga muidu igati tore poiss. Kuna härra oli olnud elumees sõna kõige otsesemas tähenduses, hakkas ta kohe meile nõu jagama, kuidas me peaks mehi ära kasutama ja iseseisvad olema, pani meie iseloomud paika, õpetas netist astroloogiliselt õigeid partnereid otsima ning kutsus meid oma tütardeks. Peale selle äratas ta meid hommikuti kell pool 7 ja küsis, kas tahame kangemat või lahjemat kohvi. Sinna oleme samuti tagasi oodatud niipea kui võimalik ja kõik olid väga kurvad, et kauemaks jääda ei saanud.
Niisiis, kell kuus jõudsime sellissesse toredasse kohta. Hommikul ootas meid Yosemite. Perepoeg kirjutas meie tungival palvel sõidu peale kolm CDplaati ka, kahjuks paeme nendega edaspidi lendavat taldrikut mängima, sest me ei jaga temaga sama muusikamaitset (hibadihobadi segatud I-miss-you-baby laadi lugudega). Sellegipoolest hindame tema pingutusi. Yosemite külastusest polegi palju rääkida, sest pildid räägivad rohkem ja paremini. Tegime 10 kilomeetrise matka mäest üles kose juurde ja väike sörk alla tagasi. Surmväsinuna tulime koju, bronnisime hotelli kaheks ööks Las Vegasesse ja läksime magama, et varakult 700kilomeetrist sõitu alustada. Teekond on kuskil 7-8 tundi läbi tühja kõrbe. Natuke meie autosisesest tööjaotusest ka. Kadri sõidab (koguaeg) ja teeb asju, millest ajalugu vaikib. Keith loeb kaarti, kirub, et ameeriklased päeva jooksul tänavasilte ja maju uude kohta tõstavad... Pluss tegeleb raamtupidamisega. Mina olen kloun, kes mõtleb vanadele viisidele uusi sõnu, laulab kõva häälega, teeb süüa miksituna pideva möla ja lolli jutuga ja tegeleb muude ebavajalike asjadega.
Praegusel hetkel olemegi autos teel LasVegasesse. Nii me siin elame ja koju keegi enam tulla ei taha..
(blogi on kirjutatud 1.septembril ja jõudis väikse hilinemisega andunud lugejateni :D )
Praeguse seisuga on Vegas nähtud ja oleme poolel teel LAsse. Edasistest seiklustest pisut hiljem.