kolme karu seiklused

Tere Eestimaa. Lugu on selline, et siinmaal on elu väga käima läinud ja tagasi nagu väga ei tahakski tulla. Aga paraku on jäänud veel kõigest kaks nädalat. Töö on meil mõlemal nüüdseks otsas. Keith saabus 25ndal, aga juba tunneb ennast nagu kodus ja navigeerib osavalt San Francisco tänavatel ja California highwaydel. Mina ja Keith korjasime tuulisest ja külmast San Franist üles kohutava obeseköha ja kurguvalu ja võibolla ka palaviku, mida pole õnnestunud kuidagi mõõta. Aga elu on sellegipoolest lihtsalt ÜLITUUS. Koguaeg on lõbu laialt - alguses mängisime turiste ja tutvusime põgusalt San Francisco (öö)eluga. San Fran pakkus meile viimsetel päevadel küll ebameeldivaid ilmastikutingimusi, aga see linn kompenseeris kõik. Nagu Keith ise ütles, siis pole paha juba esimesel õhtul oma laste isaga kohtuda :D. Vahepeal käisid meil külas Kadri tädipoeg, ta sõber ja kaks sõbrannat, viimased kaks samuti J1 viisaga, ainult et San Diegost. Nad peatusid SF’s kaks päeva ja ööbisid ka meiega Treasure Islandil. See oli väga vahva - suur kamp eestalsi ja ülejäänud korterikaaslased veetsime üksteise seltsis kaks toredat õhtut. Kas ma olen juba maininud kui tore on meie nüüdseks juba endine landlord Mike? Uskumatu – ta ainult tahaks meid aidata ja ütles, et kuna iganes peaksime tahtma tulla ja ööbida, siis me oleme rohkem kui teretulnud ja laseb oma järgmisel korterinaabril kuudis magada :D . Peale selle pakkus ta mulle veel raha, sest tal oli minust rahakoti kadumise pärast väga kahju. Muidugi ei saanud ma seda vastu võtta. Väga suure südamega ja armas inimene, tõesti tõesti. Nagu juba korduvalt mainitud on kõik San Franciscosse sügavalt armunud ja kavatsevad sinna tagasi minna, kes varem, kes hiljem. Pühapäev oli meie viimane päev armastatud linnakeses - ärkasime ja arvasime, et meil on põskkoopapõletik või kopsupõleltik või muu surmahaigus, sest tervis oli minul ja Keidul kohutavalt kehv. Kadri läks lennujaama rendiautole järgi, aga siis tuli kõne, et ta on oma juhiload minu kätte jätnud, ilma milleta autot ei saa. Niisiis tuli mul kark alla ajada ja ennast kohale vedada. Õnneks oli Mike taas nii lahke, et viis mind sinna ära. Auto rentimine osutus oodatust palju kallimaks. Me olime arvestanud umbes 350 dollariga aga summa läks kuidagi üle 500 dollari. Kõik sellepärast et Kadri pole veel 25 (lisatasu selle eest 25 dollarit päevas). Pluss veel 5 doltsi päevas rahvusvaheliste lubade eest. Sellistel hetkedel käivad ikka mõtted läbi, et miks me ei võiks 25 aastased kohalikud olla. Autot oli vaja, sest kell 6 õhtul ootas meid juba Fresno väikelinnas perekond, kes meid paariks päevaks enda juurde elama võttis. Nende kodu oli suhteliselt Yosemite rahvuspargi lähedal, mis oligi meie esimene sihtkoht. Juhus, kuidas me selle pere leidsime oli taas ülimalt random. Mäletate kui me sada aastat tagasi veel purjeka peal elasime? Ükspäev kui Kadri väikse aerupaadiga koju aerutas, lehvitas kõrvalpaadist üks keskealine pisut hallipäine härrasmees. Said nad siis jutule ja Kadri rääkis, et plaanime augusti lõpupoole Yosemitesse minna. Muidugi kutsuti kohe enda juurde peatuma. Eks me siis ei arvanud elusees, et sinna lähme, aga kui aeg lähenes saatis Kadri talle kirja, et kas võime tulla ja kuigi neil oli vahetusõpilane Saksamaalt tulemas, lubasid meid kolme ikka enda juurde. Niisiis, tagasi teekonna juurde. Auto renditud alustasime sõitu. Olime kõigest üle Bay Bridge saanud, kui juba sõitsime valele kiirteele :D. Siis ekslesime tunnike Oaklandis ja Berkleys, lendas lugematul hulgal sõimusõnu kuni olime jõudnud taas õigele teele. Edasi läks kõik nagu lepase reega, suureks abiks olid härra Google Mapi kodus üleskirjutuatud kordinaadid. Jõudnud Fresnosse meie peatumispaika, oli vähemalt minul kummaline olla. Tegelikult oli see ju täiesti suvaline pere, keda ainult Kadri oli korra kaugelt paadi pealt näinud. Kõik osutus aga taaskord suurepäraseks. Perekonnas oli siis isa, keda Kadri oli kohanud, ta naine ja ta 17aastane poeg. Härra oli nagu ehtne Stan Smith American Dad’ist. Ta armastas endast rääkida, uhkustas tööjuures,et tal kolm blondi eestlast kodus, rääkis vahetpidamata oma elust kui ta oli noor südametemurdja. Oli uhke oma blondi ilusa naise üle ja muidugi tahtis et ta pojast saaks sama kõva mees nagu tema. Paraku oli poeg pisut pehmeke, kes õmbles kodus oma tüdruksõbrale I LOVE YOU kirjaga patju (sõna tõsises mõttes), aga muidu igati tore poiss. Kuna härra oli olnud elumees sõna kõige otsesemas tähenduses, hakkas ta kohe meile nõu jagama, kuidas me peaks mehi ära kasutama ja iseseisvad olema, pani meie iseloomud paika, õpetas netist astroloogiliselt õigeid partnereid otsima ning kutsus meid oma tütardeks. Peale selle äratas ta meid hommikuti kell pool 7 ja küsis, kas tahame kangemat või lahjemat kohvi. Sinna oleme samuti tagasi oodatud niipea kui võimalik ja kõik olid väga kurvad, et kauemaks jääda ei saanud.
Niisiis, kell kuus jõudsime sellissesse toredasse kohta. Hommikul ootas meid Yosemite. Perepoeg kirjutas meie tungival palvel sõidu peale kolm CDplaati ka, kahjuks paeme nendega edaspidi lendavat taldrikut mängima, sest me ei jaga temaga sama muusikamaitset (hibadihobadi segatud I-miss-you-baby laadi lugudega). Sellegipoolest hindame tema pingutusi. Yosemite külastusest polegi palju rääkida, sest pildid räägivad rohkem ja paremini. Tegime 10 kilomeetrise matka mäest üles kose juurde ja väike sörk alla tagasi. Surmväsinuna tulime koju, bronnisime hotelli kaheks ööks Las Vegasesse ja läksime magama, et varakult 700kilomeetrist sõitu alustada. Teekond on kuskil 7-8 tundi läbi tühja kõrbe. Natuke meie autosisesest tööjaotusest ka. Kadri sõidab (koguaeg) ja teeb asju, millest ajalugu vaikib. Keith loeb kaarti, kirub, et ameeriklased päeva jooksul tänavasilte ja maju uude kohta tõstavad... Pluss tegeleb raamtupidamisega. Mina olen kloun, kes mõtleb vanadele viisidele uusi sõnu, laulab kõva häälega, teeb süüa miksituna pideva möla ja lolli jutuga ja tegeleb muude ebavajalike asjadega.
Praegusel hetkel olemegi autos teel LasVegasesse. Nii me siin elame ja koju keegi enam tulla ei taha..
(blogi on kirjutatud 1.septembril ja jõudis väikse hilinemisega andunud lugejateni :D )
Praeguse seisuga on Vegas nähtud ja oleme poolel teel LAsse. Edasistest seiklustest pisut hiljem.