Eelmine lugu lõppes sellega, kui me Vegasesse olime jõudmas. Tee sinna oli väga pikk ja läbi tühja kõrbe, sellegipoolest möödus aeg kiiresti ja märkamatult olimegi kohale jõudnud. Kuumus oli tappev. Autoaknaid lahti teha oli mõrv, justnagu keegi oleks leili visanud. Me saabusime päeval ja päevane Vegas on väga kole. Hiigelsuured ja maitsetud majad suvaliselt keset kõrbe. Tänu googlemapile leidsime hotelli jällegi väga kiirelt ja lihtsalt üles. Hotelli nimeks oli Treasure Island – ei saa me sellest üle ega ümber... Kuna meid oli kolm ja me kavatsesime ainult kahe inimese toa eest maksta, siis läks Kadri üksinda check-in’ni tegema. Kõik läks sujuvalt ja peagi olimegi kahe suure voodi ja ilusa vaatega 34ndal korrusel asuvas hotellitoas. Kuigi meil oleks olnud koht ka juba Vegases olemas (Fresno perekonna kaudu) tahtsime siiski hotelli, sest hinnad olid väga väga odavad, 20 dollarit öö eest näkku. Pluss meie käsutuses oli bassein ja hotellil oli neli tärni. Juhust tuli kasutada. Majad ja hotellid on nii suured, et põhimõtteliselt ei saa aru, kas sa oled toas või õues. Vahe on selles, et väljas on nii palav, et keegi ei taha seal olla. Esimesel õhtul läksime siis kohe Vegast avastama. Mu kaks armast reisukaaslast ajasid endale kontsad alla, samal ajal kui mina jäin siiski plätude juurde. Eks see väike möödapanek nende poolt ja muidugi väsitav sõit lõpetasid õhtu planeeritust varem. Aga me polnud kurvad, sest meil oli veel teine õhtu. Sellegipoolest nägime palju. Vegases on põhimõtteliselt üks suur tänav, kus kõik vaatamist väärt peal asub. Hotellid, nagu ma juba mainisin, on linnad linna sees ja mingi teemaga. Veneetsia hotellis sõitsid sees kondlid ja laeks oli võltstaevas – näiteks. Kuskil olid rääkivad kujud ja tiigrid ja kuskil oli botaanika aed ja igal pool olid mänguautomaadid, vetsuuksepealt olid need veel ainult puudu. Hotellide esimene korrus on kasiino, isegi liftinupp polnud „esimene korrus“ vaid „casino“. Teine korrus oli tavaliselt pulmapidamise jaoks ja hotelli hinna sees oli juba ka notari teenus. Kui ma oleks seal veel nädal olnud, oleks ma ka ilmselt pulmad teinud, sest seal oli selleks lihtsalt niipalju võimalusi. Kõige mugavam variant, mida märkasime oli muidugi drive-in pulmad. Järgmisel hommikul passisime basseiniääres ja sulasime kuumusesse. Õhtuks olid kõhud kõigil nii tühjad ning sellest tulenevalt tegime elu kõige valema otsuse. Me läksime all-you-can-eat’i 30dollari eest sushit ja muud meretoitu sööma. Peale seda läksime taas välja Vegast avastama. Igal pool tänavatel tulevad inimesed su juurde ja küsivad, et kuhu täna plaanis minna nagu sõbrad või miskit, tegelikult aga kerjavad oma ööklubi või baari või muu sellise asja jaoks inimesi. (Vegases on ka majanduskriis). Kadri saab siiamaani oma telefoni peale sõnumeid, sisuga laadis – külastage meie boksi, täna ainult SINU jaoks tasuta jook või sissepääs vms...jne jne jne. Teine õhtu oli kokkuvõttes ikka väga lõbus. Kõigest ei jõuagi kirjutada ja kõik ei tule enam meelde, aga ma pidevalt imestasin millegi üle, sest see on üks hull linn, kuhu kunagi tagasi tahaks minna. Aga siis tuligi jälle asjad pakkida ja meid ootas juba Huntington beach. Sinna saime endale elamise taas toreda onu kaudu Fresno väikelinnast. Nimelt elas seal tema tütar Julee, kellele ta oli juba helistanud ja meie tulekust teatanud. Tal ja tema mehel oli väike armas maja mullivanni, basseini, kolme koera ja ühe toakaaslasega. Esimesel õhtul viidi meid välja – ja oi kui kohutav see oli. Ma ootasin sellest linnast rohkem surfareid lühikeste pükste, liivaste jalgade ja pleekinud juustega, aga sain hoopis loomad, riides nagu litsid (vabandust) ja lollid nagu lambad (vabandust). Kõik see oli nii kohutav, et tahtsime juba öösel ära minna. Siiski jäime sinna. Järgmisel päeval olime rannas, kus oli väga palju rahvast - suured mehhiko pered, kes olid kogu elamise randa kaasa tassinud. Päeval olime jõudnud veel läbi sõita OC, Laguna beachi ja Newport beachi. Ei erutanud mu meeli just kõige enam. Õhtul läksime aga natuke Huntingtonist välja ja seal oli olukord hulga tsiviliseeritum. Nii et kokkuvõttes oli mulje enamvähem. Peale seda kõike oligi jäänud veel ainult üks päev. Pühapäeva õhtuks pidime tagasi San Franis olema, kuna Keidul läks esmaspäeval lend tagasi Eestimaale. Viimane päev läksime LAsse. Seal oli nii palav ja linn oli nagu linn ikka. Nägime ära tähekesed ja Hollywoodi sildi ja siis tahtsime kohe lahkuda. Alustasime sõitu koju läbi Malibu beachi. See meeldis meile kõigile väga, polnud väga suur ja ülerahvastatud. Loodus oli lummav ja ilm oli meeldivalt soe. Peatusime ja magasime rannas tunnikese, et oleks jõudu edasi sõita. Malibus juhtus ka üks uskumatu asi. Me läksime KFCsse sööma (vägahalbtoit). Söögid söödud, lahkusime ja sõitsime edasi et ranna lähedal parkimiskohta otsida. Olime just peatunud ja autost välja tulemas kui üks auto sõitis mööda ja mees autost karjust et keegi unustas oma rahakoti KFCsse. Olime uskumatult õigel ajal õiges kohas ja see kes rahakoti unustas olin muidugi mina. Lõpp hea, kõik hea. Öösel kella kahe paiku jõudsime tagasi Treasure Islandile, poolsurnud ja autosõidust segased. Meie armas Mike oli meile voodid teinud ja pliidil ootas potitäis sööki. Keidu lennuk läks juba 6, 7 tunni pärast. Nii meie nädalane seiklus lõppes, mille käigus sõitsime maha kuskil 3000 km. Taastumine sellest kõigest võttis oma paar päeva. Ääretult lahe tripp oli, nägime palju ja palju jäi nägemata.Ütleks vaid – järgmise korrani!
Nüüd on veel jäänud mõned päevad San Frani nautida, viimane blogi kirjutada ja kingitused osta ja pidu läbi :(
No comments:
Post a Comment