kuulid ja kodud

Niisiis, mul on kõik juba sassis, sest niipalju on juhtunud ja mul polegi nagu aega olnud, et midagi kirjutada. Aga ma üritan nüüd kõik järjest meelde tuletada.
Pooleli jäi sellest, et olime seal unelmate majas oma teise couchi juures. Reede oli siis see päev kui käisime söömas ja istusime ja rääkisime niisama. Laupäev oli huvitav päev. Kadri leidis mingi töö, hostess'ina. Peab inimesed lauda juhatama, muud midagi. Aga töötunde on tal kahjuks üsna vähe, nii et üritab sinna kõrvale ka veel midagi leida. Mul pole veel niipaljugi õnne, justnimelt ÕNNE, olnud. Aga ma ei anna alla!
Siis laupäevast täpsemalt: Kadri pidi minema hommmikul tööle. Mina jäin üksi, kõndisin mööda tänavaid vaatsin ringi, astusin mõnda kohta sisse ja küsisin tööd. Igav oli. Meil oli selleks päevaks ka mingi korteri-diil kokkulepitud, pidime seda nimelt vaatama minamema. Kadri ei jõudnud töölt tagasi ja ma läksin üksi. Korter oli väga normaalses hinnaklassis, mitte midagi erilist, aga täitsa hea pakkumine. Juhtus paraku nii, et viis minutit enne võeti see meie eest ära... Väga halb, aga siin sellised asjad juhtuvad. Kadri sai töölt vabaks korraks, sain taga kokku ja siis omakorda saime kokku selle uue Eesti poisiga. Kadri läks uuesti tööle ja ma kõndisin Raidoga geipeole. Õige paraad oli tulemas küll alles pühapäeval, aga pidustused olid terve nädalavahetuse. Niisiis oli Dolorese pargis mingi homoüritus. Kui meie sinna jõudsime, oli see äsja läbi saanud (7 paiku õhtul), aga inimesed otustad paraadi teha. Kohtusime seal Raido teiste Mehhiko, Saksa, Inglise jaaniiiedasi sõpradega. Ma pole elu sees midagi sellist näinud, mis toimus. Inimesed olid akende peal paljalt, igatpidi, tagurpidi, sildikestega, ja mis veel tänavatel toimus. See on lihtsalt kirjeldamatu. Inimestel siin on, vabandust aga, TÄIESTI POHHUI, absoluuselt kõigest. Kahjuks polnud mul fotokat kaasas, aga ma üritan teile mojalt pilte sebida. Aga jah, kirjeldamatu lihtsalt mis toimus. Ma käsin terve aeg suu ammuli ringi ja ei saanud midagi aru. Mind ei saa vist küll enam millegagi üllatada. Alguses liikusime suures kambas, siis kaotasime kõik teised kuidagi ära ja tsillisime Raidoga kahekesi Castros, kuni ka Kadri meiega liitus. Pidu lõppes tänavatulistamisega, kus kaks inimest sai surma ka. Me polnud siis veel Kadriga kokku saanud, aga ta oli põhimõtteliselt täpselt seal, kus see juhtus, meid otsides, täiesti üksi . Läksime tagasi koju oma couchi juurde ja päev saigi otsa.
Pühapäeval käisime rannas, sest hästi ilus ilm oli. Couchi sõber viis meid umbes 40 minutit linnas välja. Kadri läks surfama ka. Mina ei läinud sest vesi on siin külm ja lihtsalt kuidagi läks nii, et ma ei saanud proovida. Ma pole üldse kurb, sest see on üsna hirmus isegi. Lained olid nii suured ja vesi külm. Mina sain päevitada, mis oli siiamaani mu unistus olnud. Kadri aga surfas, täitsa osav oli ta ka - ühe laine sai lausa kätte. Olen uhke ta üle. See couchi sõber on väga naljaks tüüp. Ta tuba on nagu seapesa, aga kui ta kuhugi välja läheb, siis tal on alati ilusasti kokkupakitud tekid ja kitsejuust ja küpsised ja maasikad ja viinamarjad (mis on pandud eraldi jääkotiga ühte kotti, et need külad püsiksid?!) ja mida kõike veel. Ma ei tea isegi ühtegi tüdrukut, kes nii teeks.
Niisiis lebotasime päev otsa rannas ja täitsa pruuniks sai :). Õhtul läksime tagasi koju, oli aeg lahkuda... Pakkisime kotid ja astusime tänavale. Meil polnud õrna aimugi kuhu me lähme, lihtsalt hakkasime kuhugi poole asutma. Üsna kiirelt leidsime aga ka lahenduse. Helistasime tagasi meie esimesele couchile Nickile, kurtsime muret ja me saime uskumatu diili. Selle ühe öö olime küll ühes suvalises hotellis, aga diil on selline: Me saame KAKS NÄDALAT täiesti tasuta ta juures elada, mõnel õhtul teeme süüa ja koristame, muud midagi. Kõige lahedam on veel see, et ta ise läheb vähem kui nädala pärast Šveisti ja korter jääb meile. VUHUU!! Sel õhtul saime Raidoga ka veel kokku ja panime maailma asju paika. Ma sain jälle kinnitust sellele kui väike see Eesti ikka on. Jubelugu.
Siis tuligi tänane päev, kell 11 kolisime hotellist välja, kõndisime niisama tänavatel ringi, mina otsisin tööd ka ikka edasi. Ühes kohas tundus asi isegi lootustandev, aga see võib päris petlik arusaam ka olla muidugist, eks paisatab, mis saab. Õhtul kolisime Nicki juurde tagasi ja vaatame, mis homne päev siis meile jälle toob. Elu on üllatusi täis ja siin on tõesti K Õ I K võimalik.
Tervitan ja kallistan!

Pinge on leitud!

Nagu pealkirigi ütleb...Pinge on leitud ja ta on Texases. See oli päeva parim uudis minu jaoks. Loodan tast jälle midagi kuulda ja saadan tervitusi Eestimaale ka.
Aga ma siis natuke pajatan oma viimastest päevadest ka. Neljapäevast alates on blogi pooleli jäänud. Tuleb tõdeda, et ma olen isegi väga tubli olnud blogeerimise alal. Hästi natuke veel kolmapäeva õhtust jaa siis nii edasi...
Kolmapäeval oli väga tore õhtu, käisime esimest korda väljas siinkandis. Mission districtis täpsemalt. Lõpuks istusime pargis ja mingid naljakad kohalikud noored tulid ka ja ajasid meiega juttu. Hommikul oli vaja juba vara tõusta, sest pidime järgmise couchiga kell 8.45 kohtuma. Tormasime oma suurte kottidega läbi tänavate kuni jõudsime kohvikuni, kus oli meie couch ja kaks ta sõpra veel. Viimaks ometi hakkame kohtuma nende normaalsete auto/tööinimestega! :D Siis viis couch meid koju, astusime uksest sisse ja elu tundus jälle elamist väärt! Kahekorruseline väga ilus korter, rõdud ja katuseterass ja mida kõike veel.

Eile olevat neil siin pidu olnud ja kõik oli suht sassis. Härra lahkus tööle ja me asusime koristama, mis on minu lemmikspordiala :D Kedagi päeval kodus ei ole, niisiis me saame siin päev otsa üksi toimetada. Kolm järgmist ööd siis sellises kohas. Kirjutasin ka oma CVd, lastes fantaasial mõnusalt lennata, ega keegi niikuinii ei tea ühtegi Eesti restorani vms. Päeval saime kokku teiste Eesti tüdrukutega ja ka ühe Eesti poisiga, kes just saabus SFsse. Tal oli igasuguseid hulle lugusid rääkida sellest, kuidas ta on kahe nädalaga käinud juba mitmes CA linnas ja veel Mehhikos ja kõike vist suht ilma rahata ka. Niisiis kohtumine ja muljetamine läbi, saime kokku oma couchiga, kes kutsus meid kaasa oma sõbra sünnipäevale mingisse kohvikusse. Ta sõber oli eriti hull kuju, kes üritas koguaeg vene keeles vestlust aretada, sest olevat seal maal elanud. Tagasi kodus tutvusime ka teise meie couchi korterikaaslastega, igati vahva. Hommikul läksime kohe tööd otsima. Mina suundusin otsejoones Wishermans Wharfi. Alustada oli päris hirmus, aga täitsa harjus lõpuks ära. Igalpoolt sai mingeid aplikatsioone, mõnes kohas küsiti siukseid asju, mis on minu jaoks ikka täielik kosmos. Kõik on sõbralikud ja lubavad tagasi helistada vms, aga vaevalt küll. Kannatalik peab olema ja ega ühe päevaga midagi ei leia ka vast. Kadril on küll homme proovipäev hostessina, hoiame talle pöialt, et lõpuks tööd ka ikka saaks sinna! Homme on plaanis veel minna vaatama ühte tuba, mida tahaks üürida. Kui see normaalne välja näeks, siis oleks diil olemas vist küll.
Täna on reede õhtu, käisime söömas mingit hiina toitu ja hiljem istusime väljas ja ajasime niisama juttu. Seekord käisme väljas mitte meie couchiga (keda ma täna pole näinudki?!), vaid ta ühe korterikaaslasega ja tema sõbrantsiga. Sellele tüdrukule saatsin oma CV juba ka ja lubas minu heaks ühes kohas pinda sondeerida. Couchimise juures olen peale kõige muu suurepärase tähendanud veel seda, et toidu peale ka eriti raha ei lähe. Viiakse välja sööma ja pärast veel tänatkse ka, et ikka läksime.
See oli siis lühem kokkuvõte viimastest päevadest. Kõik nagu meelde ei tulegi hetkel ja jube väsimus on peal. Head ööd!

Kõver või sirge?!

Kahjuks pole olnud mahti nüüd natuke aega midagi kirjutada, aga ma üritan seda viga parandada. Praegusel hetkel peaks Eestis olema jaanipäev täies hoos, aga meie istume oma esimese couchi kodus ja sööme kodujuustu. Mingit jaanipäeva tunnet kui sellist meil kah tegelikult pole.
Väike ülevaade viiendast päevast alustuseks. Me käisime ära Castros. See oli väga vahva koht. Alustasime sinnaminekut nagu ikka: seisime tänava nurga peal hiigelkaart käes ja ajasime näpuga järge. Imelikul kombel jooksid kõik tormi, et meid aidata, et kuhu me minna soovime? Kui ütlesime, et Castrosse, vaadati alguses kõõrdi, siis viltu ja siis uuesti kõõrdi, seejärel ülevalt- ja altkulmu ja siis hakati seletama kuidagi ümbernurga, et teate ikka, mis koht see on? Me muidugi teadsime väga hästi ja oma otsust sihtkoha suhtes ka ei muutnud. Mõned pildid siis ka, et teilegi seal meeleolu luua...Castro külastamine sõidutas mu katuse ära terveks päevaks. Peale seda otsisime aktiivselt endale kodu. Leidsime ühe hea (hinna suhtes) pakkumise craigslistist ning mõtlesime, et lähme kohe vaatama. OH ÕUDUST! See koht oli kirjeldamatult jube, kole, paha, õudne juba väljast. Võtsime julguse kokku ja astusime sisse. Suured trepid, punane võidunud vaip maas, kõik lehkas tolmu ja mustuse järgi. Astusime trepist üles office'i sildiga luugi juurde ja küsisime, kas saaksime tuba näha. Väga halva, Abuu ingliskeelega härra juhatas meid läbi koridori. Teiste uste vahelt võis silmata triibulistes magamisriietes hullunud pilguga inimesi. Jõudsime tuppa. Ega sealki polnud midagi head oodata. Vaatasime ruumi üle, tänasime ja kiirendasime sammu ukse poole. Sealt välja saanud, hakkasime koheselt käsi desinfitseerima.
Kuues päev (teisipäev) möödus igatpidi netis surfates ja ajalehe kuulutusi lugedes, sest kodu meil siiski veel pole. Tuleb tõdeda, et tuju polnud väga hea, sest kõik kohad, mida me vaatamas oleme käinud ja mis jäävad meile taskukohasesse hinnaklassi, on ikka parajad urkad. Kuigi see esmaspäevane kogemus karastas päris korralikult. Teisipäev oli ka see päev kui pidime hotellist lahkuma. Kella 7 paiku õhtul, peale seda kui olime teiste Eesti tüdrukutega (kelle me, jumal tänatud, lõpuks üles leidsime) tunnikese kogemusi vahetanud, asusime teele oma couchi juurde. Natuke oli hirmus ka, sest ikkagi meile mõlemale esimene sellelaadne kogemus. Õnneks sujus kõik väga hästi. Nick on väga tore ja abivalmis ja me saime temalt palju vajalikku infot. Tegi meile süüa ja rääkisime kaua juttu. Hommikul vara pidi ta juba tööle minema, niiet me oleme õhtuni siin omapäi. Täna on veel plaanis SSN-i l õ p u k s taotlema minna ja veel usinalt koduotsimisega tegeleda. Kuna couchimine tundub meile praegu nii vahva, siis otsustasime veel proovida. Järgmiseks nädalavahetuseks saime endale praeguse seisuga juba koha ja ootame ka teistelt vastuseid, kes meid nädala sees võõrustaks :)

Olge rõõmsad ja hoidke lippu ikka sama kõrgel kui meie!

lustlik neljas

[Väike täiendus üleeilse (kolmanda päeva) kohta. Välja ei jõudnud me kuhugi. Kella 7 paiku otsustasin teha 15 minutit sliipi, mis lõppes hoopis hommikul kell 6.]
Asja juurde:
Eile oli vägaväga vahva päev ja ilm oli ka meeldivalt soe. Uurisime kõik veel nägemata kohad San Franciscos läbi. Kuna Kadri on paigalpüsimatu, siis mul ei jäänud ka muud üle kui kaasa minna ja väga tore, et läksin! Kella 11 paiku läksime hotellist välja ja 9 paiku jõudsime alles tagasi. Niisiis alustasime maailma kurivliseimast tänavast, mis asus Russian Hillis. Me mõtsime, et koputame mingile uksele ka ja kerjame enadale öömaja, aga sinnamaani me ikkagi ei jõudnud. Edasi sõitsime ookeani äärde, kus saime veidi päikest võtta. Mina muidugi oleks tahtnud sinna jäädagi, aga EI :D Mida-vaja-täna-kindlalt-näha-list oli veel liiga pikk. Suundusime Golden Gate Parki, mis on ma oletan sama suur kui Põlva linn. Seal on golfi väljak ja basseinid ja loomaaed ja mida kõikekõike veel. Seal lunisin ma veel 10 minutit päevitamisaega välja. Sain ka! :) Siis panin mina ette, et lähme otsime selle kõige omasooiharama linnaosa üles (castro district). Midagi uut minu puhul, onju? :D:D Aga kuna me päris kindlad polnud, kus see asub, siis läksime hoopis mööda Haight streeti, mis Kadri sõnul on väga sarnane Lonodni Camdeni linnaosaga. Selline geto, aga mitte hirmuäratav geto, vaid siuke omamoodi noorte linnaosa, kus on palju veidraid, samas lahedaid poode ja muud sellist. Pole just see kõige õigem kaste mu kartulitele, aga huvitav oli see koht siiski. Siis küsis üks maailmarändur meie käest infot busside kohta. Kuna Kadri on selles vallas juba premeeritud tegija, saime teda aidata ja ta oli tõesti vahva sell. Arvas, et oleme Prantsusmaalt. AGA SIIS tuli päeva kõige lahedam osa. Me läksime trolly alias cable cariga sõitma (SF kuulus lahtine tramm). Vot see oli alles midagi!! :D Ma olin nagu kolmeaastane esimest korda karuselli peal :D Inimesed tänaval naersid ka vist mu üle :D Kui sealt maha tulime oli tuju laes ja olime jõudnud taas Fishermans Wharfi, kus meile esimesel päeval üldse ei meeldinud. Aga seekord avastasime selle võlud ka. Siis oligi aeg hakata kodu poole liikuma, kuna jalad ähvardasid alt ära kukkuda. Kõige tähtsama küsimuse, kus me ülehomme elama hakkame, unustasime oma to-do listi lisada. Hotellis tuli see meelde ja ma panin ette, et mis seal ikka - couchime siis. Kirjutasime vist kaheksale inimesele ja saime paar tundi hiljem juba ühelt vastuse, et on nõus meid võtma paariks päevaks enda juurde. See mure ka kaelast ära vajusin esimest korda siin olles sügavasse unne, mis ei lõppenud nagu tavaliselt kell kuus hommikul vaid normaalsel kellaajal.
p.s Kadri tervitab oma ema :)

kuldne kolmas

Nonii, nonii, nonii. Nägime siis selle suure punase asjanduse ka lähedalt ära. Ükspäev võtame ette ja käime sealt üle ka. Ühistranspordi avastasime ka täna enda jaoks. 26 rubla on 7 päeva pilet. Päris kallis, aga jalad liiga valutasid juba täna... Ja meil on nüüd oma USA telefoninumber ja mobiil. Miss Alice Kiviväli helistas ka mulle juba, mis on väga tore:)
Iga päev veendun järjest enam siinse rahva hulluses ja omasooiharuses. Aga nagu meile öeldi selle peale: Welcome to America!
Ilma peale ma täna vihastasin. Eelkõige tuule peale, mis on ikka jube vali küll. Layers, layers, layers - see on siinne ainus võimalik viis riietuda. Vahepeal kärvad palavusse ja siis külmud banaaniks - seda kõike kõigest 2 minuti jooksul ja nii vaheldumisi terve päev. Aga eks kõigega harjub.
Täna õhtul on plaan välja ka minna kuhugi, aga kuna mina olen USA mõistes veel täiesti alaealine tatt, siis hakkab veel nalja saama. :D
Praeguseks lõpetan, aga kivad kotti Hispaanisse, Eestisse, Hawaiile ja veel ühte unknown USA osariiki! [natuke prillitoosi ka :D (kes teab, see teab ;))]

päev numero kaks

Täna oli väga västiav päev. Kadri läks veel linna chillima, aga mina surin ära ja otsustasin ta seekord üksi hotellist välja lubada. Otsisime täna igasugust informatsiooni - kohaliku numbri, SSN numbri ja pangakaadri kohta. Päris mitu korda pidin oma vöö ära võtma... Et keegi valesti aru ei saaks, st paljudes kohtades oli mingi turvakontroll. Õnneks üks tore onu aitas meid ja uuris SSN numbri kohta meile välja niipalju, et esmaspäeval soovitas juba seda taotlema minna. See tähenab, et saab juba varem tööd hakata otsima :).
SF on ilus linn, aga inimesed on ÄÄRMISELT veidrad, vähemalt need keda tänaval näinud oleme. Minu teooria on see, et normaalsed sõidavad autoga või on tööl. Ma arvan, et see on täitsa arukas teooria. Nende veidrus seiseb eelkõige selles, et nad räägivad endaga. Üks hullem juhtum oli täna, kuidas üks mees seletas tühjale pingile enda kõrval kätega vehkides midagi väga olulist. Samas on ka selliseid, kes omaette ei räägi, vaid lihtsalt hauguvad. Jah, sõna otseses mõttes hauguvad enda ette. Aga pole hullu.
Täna kolisime siis uude hotelli ka, alguses kartsime, et see on äkki liiga rott koht ja enne kui julgesime seda viieks päevaks bookida mõtsime, et peab enne selle toa ikka üle vaatama. Õnneks oli kõik väga okei ja järgmised viis päeva me siin veedame ka.
Toidupoes käisime ka. Lõpuks leidsime selle üles. See on suhteliselt linna ääres ja seega kaugel. See oli karm matk, aga ühteist on nüüd ikka külmkappi panna. Väga ahvatlev valik on igasuguseid asju ja reaalselt kõige odavamad asjad on jäätis ja muidugi sai. Niiet ei imestaks kui me sügisel veereme Eestisse tagasi :D.

Oi, ja mina ei saa ikka nendest omasooiharatest härradest üle ega ümber. Neid on lihtsalt NIIIIII palju siin. Kohe kui vähegi ilusam välja näeb, võib kindel olla, et lillat värvi. Ja ma kuulsin, et varsti siin mingi suuremat sorti paraad ka tulemas. Aga eks siis paistab.
Tuul on siin nii tugev kohati, et raskusi on püstiseismisega. Päikse käes on suhtelislt soe, aga tuul on jahe. Ilmselt selle ookeani pärast.

Muidu hoiame lippu ikka kõrgel, niiet hoidke teie ka!

esimene päev

Niisiis, kohal me oleme. Istun hotellis wc põrandal, sest mojal pole pistikut. Me oleme neljakesi toas. Mina ja Kadri ja üks tüdruk Kandadast ja üks Mehhikost. Homme aga kolime juba uude hotelli, kus saame ikka ainult oma toa.
San Fransisco on täitsa tore. Enne kui maale jõudsime juhtus lennujaamas ka üks paha juhtum. Kadri unustas oma J1 viisa mingi tähtsa paberi kohvrisse, aga seda küsiti kohe passikontrollis. Ta pidi ameerika onudega sellepärast taha ruumi minema. Peale selle kodus ta kott ka korra ära, kus see tähtis paber sees oli. Saime kohe alguses südamerabandusi ja sokke, aga kõik lõppes siiski õnnelikult. Londonis määriti meile mingi imelik pangakaart ka pähe, mis tegelikult isegi peaaegu toimib. Üleüldse olen ma kuidagi väga mitteusaldav, jube imelik kuidas kõik koguaeg nii viisakad ja abivalmid ja toredad on. Ma aga kujutan ette, et kõigel ja kõigil on mingi kuri tagamõte. Kadri üritab selgeks teha, et tegelikult pole. Ma vaikselt juba õpin seda kunsti ka :D. Jõudsime ja läksime linnapeale ringi vaatama. Alguses suundusime kohtadesse, mis pidid kõige popimad ja kõige keskused olema. Kõndisime ja kõndisime ja ma ootasin ja ootasin seda lummavat San Francisco ilu, millest mulle on räägitud, aga no mida pole seda pole. Väga kesine oli kõik. Noh, ja siis ma pettusin, Kadri pettus ka. Mõtlesime, et lähme parem kohe Alaskale. Aga õnneks juhtus nii, et kui me omameelest need "popid" kohad läbi käisime, jõudsime tegelikult ka sinna kus oli täitsa täitsa kaunis ja huvitav. Alaskale jääb seekord minemata. Panin paar algelist pilti ka (videoid panen kui natuke vähm-mädasemasse netiühendusse satun).
Mis siis veel põnevat? SSN-i, tänu millele saaks tööle, on võimalik alles 10 päeva pärast taotlema hakata, nii et meil siin palju aega raha raisata ja ringi kolada. Omasooiharaid vastuassugupoole esindajaid on veidralt palju, ja igal pool tänaval lehvivad vikerkaarevärvides lipud. Iseenesest huvitav. Jaaa, ja tähelepanu saab ka palju. Ikka küsitakse, et kust pärit olete ja arvatakse, et skandinaaviast. Selline huvitav lugu juhtus ka. Kõndisime mööda koledat tänavat, ma just viskasin nätsu maha. Tuli mingi onu, tõsise näoga. Ütles, et vabanudst, rikkusite seadust ja näitas mingit tõendit. Meil ehmatasime ennast hulluks, siin ei tea kunagi mida oodata. Aga siis ta ütles, et rikkusite seadust, kuna nägite liiga head välja või liiga ilus naeratus vms ja küsis raha annetuseks. Nojahsiis, tähelepanu igastahes ta sai. Lõpuks hakkasime toidupoodi otsima, aga ei leidnud, sest olime mingil äri tänaval/rajoonis. Pidime leppima hotelli kõrval oleva poega, kus polnud pooltel asjadel hindu. Sellepärast ei julgenud väga midagi osta ka.
Kell on õhtul pool 11, nüüd oleme ametlikult vist 24 h üleval olnud. Sellepärast ma siis lõpetan ka, et inimeseks saada lõpuks.

lennuk

Tere Eestimaa!
Praegu istun lennukis ja olen teel San Francisco poole. Siiamaani on sõidud – rongiga Riiga, Riiast lennukiga Londonisse ja muu sinnajuurde kuuluv (rongi/metroo/bussisõidud) – väga sujuvad olnud. Ei kuskilgi mingit viivitust ega mahajäämist või muud sellist. Kõik tänu mu toredale, hästi organiseeritud reisukaaslasele Kadrile. Kui ma oleks pidanud selle üksi läbi tegema, siis oleks ma ilmselt praegu kuskil Aafrika lennu peal või juba Riias ära eksinud... Aga eks ma ka üritan ennast asjadega kurssi viia, niipalju kui mu aju vastu võtab :D . United airlines on ikka väga mugav – 10 tundi sinna vastu pidada polegi kõige raskem ülesanne, täitsa mugav. No vähemalt praegu, kui on lennatud 5 ja pool tundi, on kõik parimas korras. Võib-olla mu meel muutub, kui kõik filmid vaadatud ja kõik muud tegevused ka tehtud saavad. Rohkem polegi nagu midagi huvitavat pajatada, kuigi väga tahaksin. Filosofeerima ja kedagi tervitavama ka vast ei hakka, sest ega see mingi Prillitoos siin pole :D.
Ehk varsti on midagi põnevat ka muljetada, kui juba kohal oleme.
(Siisile ja Kirkele niipalju, et hoidke mind siis nõia-intsu ja muude tähtsate tegelaste toimetustega ikka kursis!! :D:D )