Kahjuks pole olnud mahti nüüd natuke aega midagi kirjutada, aga ma üritan seda viga parandada. Praegusel hetkel peaks Eestis olema jaanipäev täies hoos, aga meie istume oma esimese couchi kodus ja sööme kodujuustu. Mingit jaanipäeva tunnet kui sellist meil kah tegelikult pole.
Väike ülevaade viiendast päevast alustuseks. Me käisime ära Castros. See oli väga vahva koht. Alustasime sinnaminekut nagu ikka: seisime tänava nurga peal hiigelkaart käes ja ajasime näpuga järge. Imelikul kombel jooksid kõik tormi, et meid aidata, et kuhu me minna soovime? Kui ütlesime, et Castrosse, vaadati alguses kõõrdi, siis viltu ja siis uuesti kõõrdi, seejärel ülevalt- ja altkulmu ja siis hakati seletama kuidagi ümbernurga, et teate ikka, mis koht see on? Me muidugi teadsime väga hästi ja oma otsust sihtkoha suhtes ka ei muutnud. Mõned pildid siis ka, et teilegi seal meeleolu luua...Castro külastamine sõidutas mu katuse ära terveks päevaks. Peale seda otsisime aktiivselt endale kodu. Leidsime ühe hea (hinna suhtes) pakkumise craigslistist ning mõtlesime, et lähme kohe vaatama. OH ÕUDUST! See koht oli kirjeldamatult jube, kole, paha, õudne juba väljast. Võtsime julguse kokku ja astusime sisse. Suured trepid, punane võidunud vaip maas, kõik lehkas tolmu ja mustuse järgi. Astusime trepist üles office'i sildiga luugi juurde ja küsisime, kas saaksime tuba näha. Väga halva, Abuu ingliskeelega härra juhatas meid läbi koridori. Teiste uste vahelt võis silmata triibulistes magamisriietes hullunud pilguga inimesi. Jõudsime tuppa. Ega sealki polnud midagi head oodata. Vaatasime ruumi üle, tänasime ja kiirendasime sammu ukse poole. Sealt välja saanud, hakkasime koheselt käsi desinfitseerima.
Kuues päev (teisipäev) möödus igatpidi netis surfates ja ajalehe kuulutusi lugedes, sest kodu meil siiski veel pole. Tuleb tõdeda, et tuju polnud väga hea, sest kõik kohad, mida me vaatamas oleme käinud ja mis jäävad meile taskukohasesse hinnaklassi, on ikka parajad urkad. Kuigi see esmaspäevane kogemus karastas päris korralikult. Teisipäev oli ka see päev kui pidime hotellist lahkuma. Kella 7 paiku õhtul, peale seda kui olime teiste Eesti tüdrukutega (kelle me, jumal tänatud, lõpuks üles leidsime) tunnikese kogemusi vahetanud, asusime teele oma couchi juurde. Natuke oli hirmus ka, sest ikkagi meile mõlemale esimene sellelaadne kogemus. Õnneks sujus kõik väga hästi. Nick on väga tore ja abivalmis ja me saime temalt palju vajalikku infot. Tegi meile süüa ja rääkisime kaua juttu. Hommikul vara pidi ta juba tööle minema, niiet me oleme õhtuni siin omapäi. Täna on veel plaanis SSN-i l õ p u k s taotlema minna ja veel usinalt koduotsimisega tegeleda. Kuna couchimine tundub meile praegu nii vahva, siis otsustasime veel proovida. Järgmiseks nädalavahetuseks saime endale praeguse seisuga juba koha ja ootame ka teistelt vastuseid, kes meid nädala sees võõrustaks :)
Olge rõõmsad ja hoidke lippu ikka sama kõrgel kui meie!
No comments:
Post a Comment