kuulid ja kodud

Niisiis, mul on kõik juba sassis, sest niipalju on juhtunud ja mul polegi nagu aega olnud, et midagi kirjutada. Aga ma üritan nüüd kõik järjest meelde tuletada.
Pooleli jäi sellest, et olime seal unelmate majas oma teise couchi juures. Reede oli siis see päev kui käisime söömas ja istusime ja rääkisime niisama. Laupäev oli huvitav päev. Kadri leidis mingi töö, hostess'ina. Peab inimesed lauda juhatama, muud midagi. Aga töötunde on tal kahjuks üsna vähe, nii et üritab sinna kõrvale ka veel midagi leida. Mul pole veel niipaljugi õnne, justnimelt ÕNNE, olnud. Aga ma ei anna alla!
Siis laupäevast täpsemalt: Kadri pidi minema hommmikul tööle. Mina jäin üksi, kõndisin mööda tänavaid vaatsin ringi, astusin mõnda kohta sisse ja küsisin tööd. Igav oli. Meil oli selleks päevaks ka mingi korteri-diil kokkulepitud, pidime seda nimelt vaatama minamema. Kadri ei jõudnud töölt tagasi ja ma läksin üksi. Korter oli väga normaalses hinnaklassis, mitte midagi erilist, aga täitsa hea pakkumine. Juhtus paraku nii, et viis minutit enne võeti see meie eest ära... Väga halb, aga siin sellised asjad juhtuvad. Kadri sai töölt vabaks korraks, sain taga kokku ja siis omakorda saime kokku selle uue Eesti poisiga. Kadri läks uuesti tööle ja ma kõndisin Raidoga geipeole. Õige paraad oli tulemas küll alles pühapäeval, aga pidustused olid terve nädalavahetuse. Niisiis oli Dolorese pargis mingi homoüritus. Kui meie sinna jõudsime, oli see äsja läbi saanud (7 paiku õhtul), aga inimesed otustad paraadi teha. Kohtusime seal Raido teiste Mehhiko, Saksa, Inglise jaaniiiedasi sõpradega. Ma pole elu sees midagi sellist näinud, mis toimus. Inimesed olid akende peal paljalt, igatpidi, tagurpidi, sildikestega, ja mis veel tänavatel toimus. See on lihtsalt kirjeldamatu. Inimestel siin on, vabandust aga, TÄIESTI POHHUI, absoluuselt kõigest. Kahjuks polnud mul fotokat kaasas, aga ma üritan teile mojalt pilte sebida. Aga jah, kirjeldamatu lihtsalt mis toimus. Ma käsin terve aeg suu ammuli ringi ja ei saanud midagi aru. Mind ei saa vist küll enam millegagi üllatada. Alguses liikusime suures kambas, siis kaotasime kõik teised kuidagi ära ja tsillisime Raidoga kahekesi Castros, kuni ka Kadri meiega liitus. Pidu lõppes tänavatulistamisega, kus kaks inimest sai surma ka. Me polnud siis veel Kadriga kokku saanud, aga ta oli põhimõtteliselt täpselt seal, kus see juhtus, meid otsides, täiesti üksi . Läksime tagasi koju oma couchi juurde ja päev saigi otsa.
Pühapäeval käisime rannas, sest hästi ilus ilm oli. Couchi sõber viis meid umbes 40 minutit linnas välja. Kadri läks surfama ka. Mina ei läinud sest vesi on siin külm ja lihtsalt kuidagi läks nii, et ma ei saanud proovida. Ma pole üldse kurb, sest see on üsna hirmus isegi. Lained olid nii suured ja vesi külm. Mina sain päevitada, mis oli siiamaani mu unistus olnud. Kadri aga surfas, täitsa osav oli ta ka - ühe laine sai lausa kätte. Olen uhke ta üle. See couchi sõber on väga naljaks tüüp. Ta tuba on nagu seapesa, aga kui ta kuhugi välja läheb, siis tal on alati ilusasti kokkupakitud tekid ja kitsejuust ja küpsised ja maasikad ja viinamarjad (mis on pandud eraldi jääkotiga ühte kotti, et need külad püsiksid?!) ja mida kõike veel. Ma ei tea isegi ühtegi tüdrukut, kes nii teeks.
Niisiis lebotasime päev otsa rannas ja täitsa pruuniks sai :). Õhtul läksime tagasi koju, oli aeg lahkuda... Pakkisime kotid ja astusime tänavale. Meil polnud õrna aimugi kuhu me lähme, lihtsalt hakkasime kuhugi poole asutma. Üsna kiirelt leidsime aga ka lahenduse. Helistasime tagasi meie esimesele couchile Nickile, kurtsime muret ja me saime uskumatu diili. Selle ühe öö olime küll ühes suvalises hotellis, aga diil on selline: Me saame KAKS NÄDALAT täiesti tasuta ta juures elada, mõnel õhtul teeme süüa ja koristame, muud midagi. Kõige lahedam on veel see, et ta ise läheb vähem kui nädala pärast Šveisti ja korter jääb meile. VUHUU!! Sel õhtul saime Raidoga ka veel kokku ja panime maailma asju paika. Ma sain jälle kinnitust sellele kui väike see Eesti ikka on. Jubelugu.
Siis tuligi tänane päev, kell 11 kolisime hotellist välja, kõndisime niisama tänavatel ringi, mina otsisin tööd ka ikka edasi. Ühes kohas tundus asi isegi lootustandev, aga see võib päris petlik arusaam ka olla muidugist, eks paisatab, mis saab. Õhtul kolisime Nicki juurde tagasi ja vaatame, mis homne päev siis meile jälle toob. Elu on üllatusi täis ja siin on tõesti K Õ I K võimalik.
Tervitan ja kallistan!