[Väike täiendus üleeilse (kolmanda päeva) kohta. Välja ei jõudnud me kuhugi. Kella 7 paiku otsustasin teha 15 minutit sliipi, mis lõppes hoopis hommikul kell 6.]
Asja juurde:
Eile oli vägaväga vahva päev ja ilm oli ka meeldivalt soe. Uurisime kõik veel nägemata kohad San Franciscos läbi. Kuna Kadri on paigalpüsimatu, siis mul ei jäänud ka muud üle kui kaasa minna ja väga tore, et läksin! Kella 11 paiku läksime hotellist välja ja 9 paiku jõudsime alles tagasi. Niisiis alustasime maailma kurivliseimast tänavast, mis asus Russian Hillis. Me mõtsime, et koputame mingile uksele ka ja kerjame enadale öömaja, aga sinnamaani me ikkagi ei jõudnud. Edasi sõitsime ookeani äärde, kus saime veidi päikest võtta. Mina muidugi oleks tahtnud sinna jäädagi, aga EI :D Mida-vaja-täna-kindlalt-näha-list oli veel liiga pikk. Suundusime Golden Gate Parki, mis on ma oletan sama suur kui Põlva linn. Seal on golfi väljak ja basseinid ja loomaaed ja mida kõikekõike veel. Seal lunisin ma veel 10 minutit päevitamisaega välja. Sain ka! :) Siis panin mina ette, et lähme otsime selle kõige omasooiharama linnaosa üles (castro district). Midagi uut minu puhul, onju? :D:D Aga kuna me päris kindlad polnud, kus see asub, siis läksime hoopis mööda Haight streeti, mis Kadri sõnul on väga sarnane Lonodni Camdeni linnaosaga. Selline geto, aga mitte hirmuäratav geto, vaid siuke omamoodi noorte linnaosa, kus on palju veidraid, samas lahedaid poode ja muud sellist. Pole just see kõige õigem kaste mu kartulitele, aga huvitav oli see koht siiski. Siis küsis üks maailmarändur meie käest infot busside kohta. Kuna Kadri on selles vallas juba premeeritud tegija, saime teda aidata ja ta oli tõesti vahva sell. Arvas, et oleme Prantsusmaalt. AGA SIIS tuli päeva kõige lahedam osa. Me läksime trolly alias cable cariga sõitma (SF kuulus lahtine tramm). Vot see oli alles midagi!! :D Ma olin nagu kolmeaastane esimest korda karuselli peal :D Inimesed tänaval naersid ka vist mu üle :D Kui sealt maha tulime oli tuju laes ja olime jõudnud taas Fishermans Wharfi, kus meile esimesel päeval üldse ei meeldinud. Aga seekord avastasime selle võlud ka. Siis oligi aeg hakata kodu poole liikuma, kuna jalad ähvardasid alt ära kukkuda. Kõige tähtsama küsimuse, kus me ülehomme elama hakkame, unustasime oma to-do listi lisada. Hotellis tuli see meelde ja ma panin ette, et mis seal ikka - couchime siis. Kirjutasime vist kaheksale inimesele ja saime paar tundi hiljem juba ühelt vastuse, et on nõus meid võtma paariks päevaks enda juurde. See mure ka kaelast ära vajusin esimest korda siin olles sügavasse unne, mis ei lõppenud nagu tavaliselt kell kuus hommikul vaid normaalsel kellaajal.
p.s Kadri tervitab oma ema :)
No comments:
Post a Comment